07 juuli 2020

Aleksandr Gribov: "Hurraa! Žorikule hakkab paitamine juba meeldima!"

"Hurraa! Žorikule hakkab paitamine juba meeldima!", on tema eest seitse või enamgi aastat hoolitsenud Aleksandr Gribov õnnelik.

"Ära kujuta ette! Ta lihtsalt talub sind kuna ei saa ära põgeneda!", üritan meest maa peale tagasi tuua.

Olen varemgi kirjutanud, et seda Kalamaja legendaarset kutsat tuleb võtta poolmetslooma, mitte lemmikuna. Seetõttu langesid ka paljud kodupakkumised ära. 

Näiteks Metsloomaühingu üks juhtidest pakkus kodu ja teades selle pere suhtumist loomadesse, oleks see igati hea variant olnud. Paraku aga ridaelamu koos väikese aianurgaga pole see, mida Žoriku vajab. Ta läheks toas väga stressi ja pole mõtet arvata, et rauk vanuigu uue elukorralduse rõõmuhõigetega vastu võtab.

Ei taha ta inimese ligi, tuba, kuuti ja aedikut. Ta vajab omaette olemist. Üks teine varjupaik tõmbles ka, et teda kasvõi läbi variisikute endale saada. Olge nüüd! Varjupaiga aedik pole küll koht, kus ükski loom olla tahaks. Taas ei midagi isiklikku, aga ka see variant polnud koerale hea.


Nii mõnigi arvas, et Žorik tuleks puhtaks küürida. Räpane olevat. See tuli jutuks kui ta eelmine kord varjupaika sattus ja sealsed inimesed olid valmis seda tegema. Ometigi jättis Aleksandr asja katki ning väga õieti tegi, sest tänaval elaval koeral pole seda vaja. Tal on vaja just neid lõhnu ja rasvakihti nahal, et õues hakkama saada. Punkt. 
Mina ei otsusta Žoriku saatuse üle ja olen kõik kodupakkumised Aleksandrile edasi saatnud. Mõned oleme koos üle vaadanud, aga Žoriku heaolust lähtuvalt pole need olnud päris need, mis vaja.

Eile õhtul aga näkkas. Ei hõika veel, aga isiklik metsatukk koos ligi viie hektari heinamaaga, piisavalt eemal autoteedest, hakkab juba meenutama seda kohta, kus väärikas vabahing oma elupäevad rahus õhtule võiks saata. Lisapluss on eelkõige venekeelses kogukonnas teada-tuntud loomasõbrad, kes ta eest hoolitsema hakkavad.

Täna käime veel korra läbi ja peame plaani. Sättimist on üksjagu, sest Žorikule, va Houdinile on vaja SMS-kaardiga rihm kaela osta juhuks kui ta sajatuhandetat korda meid taas üle kavaldama peaks ja plehku paneb. Lisaks ostame ka metsloomade liikumise takistamiseks mõeldud traataeda oma 400 meetrit ja aiapostid ning siis hakkab juba looma.

See pole veel paika pandud, aga tõenäoliselt saab Žoriku "omanikuks" Loomapäästegrupp, kes tagab hea ninaesise ja kvaliteetse ravi tema elukese viimaste minutiteni. 

Eile rääkisin endise kolleegi Katrin Lustiga Žorikust üsna pikalt ja ta lubas teemat delikaatselt käsitleda. Asi nimelt selles, et superstaar Žorikut käidi Kalamajas isegi kauge maa tagant kaemas nagu suurt ilmaimet ja taolist jama me ta uuele perele küll ei soovi. Sestap uut elukohta ei avalikustagi.

Nii kui fantoomkoer Tallinna piiridest lahkub, hakkab Loomapäästegrupp sellele tabamatule koerale kivikuju püstimatamiseks annetusi koguma. Tänu Arinale võiksime selle ka laksust koos Arsenali keskusega ise kinni maksta, aga ravirahad ja monument on ikka väga erinevad asjad ja sestap avame selle projekti tarbeks lausa eraldi konto. Siis saab ka kohalik rahvas kaasa lüüa, kellele see vahva koer hinge pugenud on. Vähemalt sellist soovi on avaldanud üsna paljud Žoriku fännid.

Arinast ka. Käisin eile tal Lasnamäel külas ja peremees Oleg oli paranemisega väga rahul:

"Enam ei pea kahe inimesega eest ja tagant rätikuga toetama. Saan juba üksinda temaga õues käia. Sööb-joob hästi ja kõik tuleb välja ka. Sel nädalal läheme juba esimesesse füsioteraapiasse. Uurisin oma koerasõprade käest ja nad kinnitasid. et Erivet loomakliinik koos dr. Ranno Viitmaga on tõesti parim, mida Eestist taolisel puhul leida võib."

"Kuidas su naise olukord on?"

"Endine. Lamab, aga öeldi, et olevat liigutanud. Enne oli nagu puupakk. Nüüd hingab ise ja aparaat on toeks. Enne hingas ainult aparaadi abil. Taheti juba reedel koomast välja tuua, aga lükati edasi. Ma täitsa kardan seda hetke."

"See on ju väga hea uudis tegelikult! Kõige parem lausa. Mu enda mampsel oli üsna samas seisus ja tuli välja. Läks hiljem invaliidina veel tööle ja mehelegi!  Elas 23 aastat ja elaks veel tänagi kui poleks uut peresisest õnnetust juhtunud."


"Ma ei julge veel midagi loota. Juhtunu on ikka väga kohutav. Vaadates Arinat, siis me muidugi loodame ja isegi palvetame, kuigi pole usklikud, aga ......."


Hea mõte, palvetan ka, kuigi olen usust sama kaugel nagu Päike Maast. Palvetage teiegi, et tubli naine ja väärt inimene silmad avaks ning taas koju oma pere juurde saaks!