18 juuli 2020

"Hea uudis! Mulgi mägraemme hakkas sööma!"

Metsloomadega ma väga hõigata ei julge, sest isegi juhul kui kõik näib hästi olevat, astub hr. Surm täiesti ootamatult kliinikuuksest sisse ja kogu vaev ongi mokas. Lahing on kaotatud. 

Sel nädal pidime käed üles tõstma näiteks amputeeritud kõrvaga metskitsetalle ja kassi hambu jäänud rästa puhul. Püüdsime, aga nii kaua kui Jeesus Kristus loomaarstina tööle ei asu, on me oskused ja võimalused üsna piiratud.

Mulgimaal autolt paugu saanud mägraemme oli esmapilgul üsna lootusetu juhtum ja ta lebas sellise kooma-taolises seisundis paar päeva. Eutanaasiaga ma veel ei nõustunud ja lasin arvel tiksuda.

Eile hakkas ta aga minu suurimaks rõõmuks sööma. Teeb juba silmad lahti ja uudistab ümbrust. Päris ise ta ei söö ja arstid annavad talle vedelat segu otse süstlast - maitseb hästi ja muudkui lutsutab.

Iseäranis on mägra eest hoolitsemise enda kanda võtnud Angela Valuševa. Noor naine oli enne Metsloomaühingus, aga siirdus siis Loomade Kiirabi Kliinikusse tööle, et juba täiesti uuel tasemel loomadele abi osutada. Vat see sõbrad on pühendumine!

Kliiniku personali võib-olla see paranemine väga ei rõõmustagi. "Miks?", pärib hämmingus loomasõber. Aga sellepärast, et sissemineva toidukogusega võrreldes tuleb kolm korda sama palju välja ja see haiseb väga rõvedalt. Loomulikult käib see asja juurde ja kõik on rõõmsad kui töö vilja kannab. Kuid ärgem veel rõõmustage, sest nii kaua kui Jeesus Kristus pole loomaarstina tööle hakanud, ei saa lõplikus edus eales kindel olla!