8. oktoober 2018

Loomapiinaja Vladimir Spitsyn: „Koerad saavad paki kohupiima kolme peale iga päev! Nad pole näljased!“

„Kohutav vaadata kuidas koerad selle kohupiimapaki koos kilega nahka pistsid. Nad on söönud ka plastikpakendeid ja isegi ust järasid suure nälja tõttu. 

Peremehele teeb see vaid nalja ja ta kiitleb, et koertel on rauast magu. Ma käin seal vahest koristamas, sest mees ise on totaalne räpakott. Seetõttu tean.

Nüüd on üks koer suremas, ilmselt soolestik on umbes ja Vladimir lubas ta õhtul ise ära tappa, sest raviraha pole! 


Te peate koheselt reageerima, ta on nõus selle kõige haigema koera ära andma!“, anus kahele bokserile ja šnautserile abi otsinud naine. „Lisaks saan ma tunnistada kuidas ta oma koeri peksis! See toimus minu silme all!“ 

Kui looma elu on ohus, siis pole aega paberite määrimisega ja niisama targutamisega jaurata vaid liigutada on vaja kohe. Seda ka tegime. 

Härra Spitsyn tuli uimaselt oma haisvast urkast välja ja andis kõige kõhnema bokseri pikema jututa ära:

„Ega teda vist enam päästa anna, aga mida te plaanite teha?“

„Viime kliinikusse ja paneme tilguti alla. Ilmselt teeme kohe ka röntgeni. Miks koerad nii näljased välja paistavad? Kas te ei toida neid?“

„Koerad saavad paki kohupiima kolme peale iga päev! Nad pole näljased! Sellele tõule ei tohigi rohkem süüa anda!“ 

"Miks te nendega jalutamas ei käi? Miks nad tuppa situvad ja kusevad? Kuidas te saate sellise haisu sees elada?"

"Milline hais? Mida te valetate! Mul oli paar päeva tagasi kapitaalne suurpuhastus!"
Kodanik Spitsyni koertest anti meili tegelikult teada juba nädal aega varem kirja teel. 

„Tere

Kirjutan ühe probleemi pärast, kus oleks hädasti teie abi vaja. Tegemist on väidetavalt vaimse ja füüsilise puudega inimesega, kes elab Lasnamäel, Vikerlase tänaval.

Probleem on selles, et tal on ühetoaline korter, kus elavad lisaks talle ka kolm koera. Kaks bokserit on ostetud Venemaalt ja kääbusšnautser on Eestist pärit.

Vanem bokser on nelja aastane, noorem veidi üle aasta. Šnautser peaks olema vanem, aga tema vanust täpselt veel ei tea.

Bokserite kasvatajale saadab ta regulaarselt kirju kuidas neil läheb kõik hästi ja koerad saavad iga päev 4-5 tundi õues olla ja joosta. Reaalsus aga räägib muud - need koerad käivad väljas üliharva, heal juhul vaid korra nädalas kui sedagi.

Korteriühistu on tema korterist tuleva haisu pärast totaalselt hädas, nad on abi otsinud erinevatest kohtadest, aga keegi ei aita. Pöördutud on isegi politsei poole, aga nemad ei saanud ka midagi teha. Vähemalt nii rääkis mulle kohtumisel ühistu esimees.

Kennelliit on teemast teadlik, samuti ka Bokseri ühing kuid Eestis pole kahjuks kellelgil õigust minna ja koeri ära võtta. 

Bokserite kasvataja teeb mulle volituse, mis peaks Eestisse jõudma esmaspäeval, et ma võin tema koerad sealt oma kätte saada, aga ka sellest on hetkel abi ju vähe. Ta ei pea neid mulle andma. 

Koerad on alatoitumuses ja lihasteta, liikuda ei saa, elavad toas. Olen rääkinud ka Lasnamäe sotsiaalosakonnaga, nad on nõus tulema meiega koos kohale olukorraga tutvuma ja inimesega tegelema. Ka olen kohtunud Lasnamäe linnaosavanemaga. Kui koerad ära võtta ja linnaosale loovutada, on nad nõus need ka kohe edasi teie ühingule loovutama. 

Saadan ka pildid nooremast bokserist. Need on tehtud üleelmisel laupäeval Haapsalus koertenäitusel. Seal saadeti ta ringist minema, sest kohtunik ei saanud koera hinnata, kuna koer on alakaaluline.“ 

Koerte eluohtlikkust seisust polnud sõnagi juttu ja sestap saatsime kirja Harjumaa veterinaarkeskusesse, sest seaduse järgi on just nende töö taoliste probleemide lahendamine. Ametlik asjaajamine ajab pahatihti aga hulluks. Et ka see asi venima hakkab, andis aimu keskusest saabunud vastus:

„Tere! Probleemi lahendamiseks on tarvis rohkem infot:

  • olukorda tunnistavate isikud ja kontaktid 
  • näitusel näljutamise/alakaalu tõttu kõrvaldamise dokument (see fikseeritakse alati) 
  • tõuühingu ja kennelliidu kirjalik seisukoht (ehk on ka Teil asjakohast materjali)
  • lisaks teeme kontrolli, kus kirjeldatud ka looma hetkeolukord (tervis, kaalulisus, sööda olemasolu, liikumine jms)
  • ära võtmise põhjendatud seisukoha dokumentaalse tõestuse järel võimalik äravõtmise protsessiga alustada 
  • Üritan ka kenneliidult ja tõuühingult infot koguda 
Lugupidamisega,
Urmas Saron
VTA Harjumaa keskuse peaspetsialist“ 

Halloo Urki! Pole vabatahtlike loomasõprade asi seda informatsiooni omast ajast taga otsida vaid see on ikka sinu palgatöö, aga see selleks. Kuna oli saabunud uus vihje koerte eluohtlikku olukorra kohta, siis reageerisime uuesti juba järgmisel päeval, aga sedapuhku kaasasime ka politsei, VTA ja Lasnamäe linnaosavalitsuse inimesed.

Härra Spitsyni korterist lõi vastu hingemattev hais kohe kui uks avanes. Pagan, see vänge lebra võttis kohe silma lausa veele! Naaber laiutas vaid nõutult käsi:

„Me peame siin sitahaisu sees elama! Korterit ei õnnestu müüa ka, sest hais tuleb läbi pistikupesade meie korterisse ning kõik ostjad jooksevad kiiruga minema. Me oleme aastaid probleemile lahendust otsinud, aga abi pole saanud!“ 

Vladimir Spitsyn oli väge täis ja kukkus räuskama. Meest vaigistas vaid politsei karm käsk hääletoon kümme korda vaiksemaks keerata. Elanikud, kes korterist möödusid, hoidsid nina kinni ja tegid vastikust väljendavaid grimasse. Härra Spitsyn, šnautser süles, räpane särk üll, jätkas aga enda, kui tunnustatud koerakasvataja promomist: 


„Mu koerad on terved ja õnnelikud minu juures. Ma käin näitustel ja kõik koerakasvatajad, tõuühingud ja kohtunikud tunnevad mind ning peavad lugu. Keegi pole kunagi halba sõna öelnud!“ 

Jutt oli lühike ja mees pidi koerad loovutama. Bokserist oli tal justkui ükskõik, aga šnautserit ei tahtnud ta kuigi meelsasti käest anda. Lõpuks ta siiski taltus polistei korraldusele.

„Ma ei jäta seda niimoodi ja mul on pohhui, sest võtan kohe uued koerad!“

„Ärge võtke ja piinake loomi – te ei saa ju nende pidamisega hakkama! Eks te ise teate, aga me võtame ka uued koerad ära kui nende elu peaks ohtu sattuma!“
, kostsin vastu.

„Midagi te ei võta, sest te ei leia mind enam kunagi üles! Ma kolin Venemaale ja sinna te võim ei ulatu!“ 


Kliinikusse jõudes tõmbusid loomaarstide näod samamoodi grimassi: 

„Issand Jumal! See pole võimalik, et ühed koerad sellisesse seisu viiakse! Issand kui kõhnad ja haisvad nad on ja no vaadake neid küüsi!“, hüüatas loomaarst Ketlin Sõstra.












Ei hakka teile üksikasju üles tähendama ja teen vaid lühikokkuvõtte haiguslugudest. 

1. Anamnees. Koer saadud omanikult, et tuua kliinikusse kontrolli. Tingimused kodus väga halvad, lisaks sellele koerale veel kaks koera. Koer ei oska vett juua, pidavat närima plastikut ja kõike muud, mis ta kätte saab.
Staatus:
  • Koer on tugevalt kurtunud, alakaaluline.
  • Kaal 22,2-> ideaalkaal ~35kg
  • Lihaskadu.
  • Koer on must, määrdunud.
  • Silmad aukus(vedelikupuudus).
  • Nahaturgor >2sek, limaskestad kuivad.
  • Ausk. südames vasakul pool kahin
  • Palpatsioon leiuta.
  • Lümfisõlmed norm. suurusega.
  • Küüned liiga pikad, lõikamata. Varvaste vahel pärmseen, M. Pachydermatise ülekasv, käpapadjandite servades haavandid.
  • Kõrvad mustad, ebameeldiva lõhnaga. Kõrvalestad punased, koorikutega. Mikroskopeerimisel
  • pärmseente ülekasv, kepikujulised bakterid.
  • Kliinikus jõi ja sõi! Urineeris. 
  • Sööginorm hetkel 35g 6x päevas, koguseid tõstame 1/8 võrra päevas 
2.Staatus:
  • Veidi madalam, kui esimene.
  • Kaal 23,8-ideaalkaal ~30-35kg
  • Samuti alatoitumuses, lihasmass vähenenud.
  • Väliskuulmekäik must, pärmseente ülekasv.
  • Temal küüned lõigatud, varbavahed korras.
  • Parem alalõua lümfisõlm suurenenud.
  • Süda ausk. korras.
  • Limaskestad roosad, niisked. Nahaturgor 1 sek.
  • Kihvadel veidi kattu, igemetel hüperplaasiat ei ole hetkel näha.
  • Pelglik, kui keegi läheneb või käsi liigutab, tõmbab pea alla ja on paanikas (peksmise tagajärg?)
  • Süües ajab toidu kausist välja ja sööb põrandalt. 
  • Hetkel toitu 35g 6x päevas, koguseid suurendame 1/8 toidukoguse kaupa. 
3.Staatus:
  • Pulstis, taldade all vilt. Küüned pikad, tekkinud anomaaliad. Määrdunud.
  • Välimised kuulmekäigud mustad, pärmseene ülekasv.
  • Silmad rähmas.
  • Konditsioonilt kõigist parem võrreldes teiste koertega, kuid ka alatoidetud, lihasmassi kadu.
  • Hammastel kattu, kivi.
  • Süda ausk. leiuta.
  • Lümfisõlmed muutusteta.
  • Kliinikus sõi isukalt. Söögiportsud väiksed ja sagedasti anda
Kes natukenegi matsu jagab, peaksid vast aru saama küll, et nende koerte seisund oli räbal. Ometigi keegi Uljana Kudrjavtseva hakkas meid Facebookis varasteks, kes terved ja õnnelikud koerad pihta panid, sõimama. 

"Bokserid näevadki niimoodi välja! Need koerad olid täiesti terved!"

Minu andmetel on see proua ühe koera kaasomanik ja seega ka kaasvastutaja. Seda ma talle ka kommentaariumis mainisin. Proua eitas igasugust seotust ja hakkas ühtäkki kutsade tervise pärast muretsema. See petumäng ei kestnud kaua ja mõne päeva pärast tuli temalt uus postitus, kus ta kihutas taas eelkõige vene inimesi üles ja valetas nii, et suu suitseb:

"Tuldi öösel ja varastati koerad ära! Nagu mingid loomade kaitsjad! Appi! Koertel on suur stress ja nad keelduvad söömast! Mis pagana kaitsjad need veel on?"

Proua arust ei tohi politsei ja VTA väärkoheldud loomi ära võtta! Kes seda siis tegema peaks? Putin või? Mida sa plämad, et ei tea, kes käis? Nii sina kui Spitsyn teate, et mina käisin!

Mis aga koeri puudutab, siis nad on üliväga õnnelikud, et sealt sitamajast ja lolli peremehe ning ta sõbrantsi käest päästeti! Luban, et jätkame samas vaimus! 


Inimõigused ja Asjaõigusseaduse sätted on vägevamad kui Loomakaitseseadus ja sestap ei maksa imestada, kui loomapiinaja Vladimir Spitsynilt ei võetagi koeri ära vaid need kästakse hoopis talle tagasi anda, et mees saaks piinamist jätkata. Loomapäästegrupp tahaks väga kutsasid tagastada, aga paraku ei saa, sest koerad jooksid pärast kosumist lihtsalt ära. 

Seadusekuulekatena aitame me loomulikult härra Spitsyni Põhiseaduslikke õigusi loomapiinamisele tagada ja näitame kätte vähemalt suuna, kuhu penid lippasid. Nimelt tormasid nad "Russalka" monumendi juures merre ja võtsid suuna Helsingile. 

Konsulteerides bokserite tõuühingu spetsialistidega, pidasid asjatundjad siiski võimatuks, et selle tõu esindajad nii kaugele nagu Helsingi ujuda suudaksid. Sestap on tõenäoline, et nad maabusid hoopis Naissaarel ja redutavad seal. 

Tuli ka üks murettekitav teade paadiga lõbusõitu teinud noorte seltskonnalt, kelle väitel ühte bokseritest ründas meres raevunud haug ja teise olevat kaasa haaranud merikotkas. Kuna noored olid piisavalt purjus, siis panen selle pigem alkoholist tingitud hallutsinatsioonide kraesse ega võta seda kui tõsikindlat tunnistust.

Šnautseri kohta on mul aga kahjuks halvad uudised ja nimelt tundmatute tunnistajate sõnul olla oma sõpradele järele ujunud koerake jäänud Tallinki laeva alla ja tõenäoliselt uppus ära. Kaastunne armastavale ja vastutustundlikule omanikule, kes teda oma Lasnamäe haisvas korteris tänini leinab. Mnjah, oma süüd tuleb tunnistada ja läks täiega aia taha see päästeoperatsioon meil nüüd küll. Ehk oleks parem kui nad oleksid oma haisvas urkas edasi olnud? Ei tea kah, sest nii mõnigi arvab, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus ....... 

1 kommentaar:

  1. Sõnadest jääb väheks Teie kiituseks. Aitäh, et olemas olete!

    VastaKustuta