"Moor on nii õnnelik-õnnelik"

Moor tuleb ühel õhtu koju, silmad häbelikult maas ja sellise ilmega nagu oleks just polgu madrustega maganud. Siis hakkab ääriveeri rääkima – käisin selle ja selle sõbra juures ning ta müüb tolmuimejaid. Väga-väga hea aparaat ja ta tegi isegi mulle esitluse. See oli muljetavaldav!

„Ähh! See on see kallis imemasin, mida ainult lollid ostavad. Ära kuula teda, ajab lihtsalt müügimehe juttu!“

„Eeee, aaaa...Ma tegelikult ostsin tolmuimeja ära!“

„Palju see maksis siis? Mingi miljon või pool?“

„Sügeleb! Oi, kuidas sügeleb!“

Metsloomadega on teadavärk, et nendega pole miilustada vaja. Esiteks pole vaja seda metsloomale enesele, sest ta peab ikka metsas omapäi hakkama saama.  Teadupärast inimesed ju kuskil sügavas laanes peituvas koopas enam ei ela ning appi ei tõtta.

Teiseks kannavad metsaasukad ka igasugu haigusi kaasas ja need hakkavad kinni nagu naksti nii inimloomale, kui ka nende lemmikutele. Seetõttu ma mõni aeg tagasi otsustasingi – metsloomi ma rohkem oma autosse ja koju ei võta! Riskid olid lihtsalt liiga suured ja kes meist ikka tahaks omi lapsi või lemmikuid ei-tea-mis-tõppe nakatada! Eks ole?

Loomad on aga ka niisama ohtlikud ja seda hoopiski mitte seetõttu, et nad kurjad oleksid. Võtame või hülged. Ilusad, armsad, seltsivad ja väga uudishimulikud elukad. Aga teinekord võivad asjad ikka väga nihu minna. Mart Jüssi rääkis mulle, et Poolas juhtunud selline asi, et hüljes haaras teadmamehel käest ja tahtis justkui mängida. Kehamassid on aga väga erinevad ja nii kui ta vee all ümber oma telje keerutas, oligi vennike käest ilma!

Või võtame hülgepojad. Nunnumeetrid on põhjas ja armsamat tegelast annab otsida. No kohe tahaks pai teha ja musu anda! Aga ärge tehke seda, sest see kiskja võib halva õnne korral ka näpu otsast ää naksata. Lisaks on ta suus sellised batsillused, mis inimlooma ravimise parajaks pähkliks muudavad.

„Loomakaitse Liidu annetusnumbrid 9000 777 ja 9000 888 on heasüdamlikele inimestele avatud“

Nüüd on ka Eestimaa Loomakaitse Liidul annetustelefonid lõpuks avatud. Helistada saavad küll paraku ainult TELIA ja ELISA kunded, sest TELE2-ga me kokkuleppele ei jõudnud. Nende seisukoht oli järgmine:

„TELE2 poolelt on käesoleva teenuse osas vaja pakkuda lisaks arveldusele meie võrgu ressrussi, klienditeenindust ja raamatupidamisteenuseid, et ka raporteerimine ja rahade liikumine oleks tagatud.

"Kus kohast leida haigekassasse puuduvad miljonid? Mina tean!"

Sillamäelt leitud ravita jäetud koera kurb lugu jõudis meediasse ja küttis kirgi.

“Kuidas nii saab? Kes on see peremees? Miks ametnikud ometigi midagi ei tee?”, olid vaid mõned küsimused mis loomasõpru vaevasid.

Lõpuks käis VTA ametnik õnnetut koera kontollimas, aga minuni jõudnud paberilt suudan välja lugeda ainult seda, et kõik on laias laastus korras ja “ettekirjutisi ei tehtud”!Ametlik vastus meie pöördumisele pole veel laekunud, aga vaevalt see omaniku kätte antud paprist erineda saab.

 

„Sillamäe Silja koduotsingud siiski jätkuvad“

Kui eelmisel nädala hõiskasin, et Silja kolib Epu juurde Turu linna Soomemaale, siis päris nii siiski ei läinud. Nimelt hakkas Epu tervis nöökima ja ta viidi lausa haigemajja. Seal asutuses tulevad inimestel vaatamata arstide pingutustele ikka morbiidsed mõttes pähe ja nii ta mulle otse palatist sõnumi saatiski:

 „Kuule Heiki, anna andeks, ma ei julge ikka Siljat võtta, sest tervis jamab ja keegi ei tea millal ma lusika nurka viskan. Vanus ka juba selline.“

Täiesti arusaadav ja väga vastutustundlik käitumine, sest olen kokku puutunud üsna palju taolise olukorraga, kui pärast peremehe või –naise otsa, nende lemmikud täitsa üle jäävad ning siis ei teata mida nendega peale hakata.

„Kärt – oi kui ilus mehenimi!“

Pahatihti läheb nii, et mõne loomaga on nii palju tegemist, et saba alla passimine ununeb üldse ära. Nii läks ka Kähriku-Kärdiga ja alles eile selgus, et korralikust neiust on asi ikka väga kaugel ning tegemist on hoopistükkis Kähriku-Kertiga. Ikka juhtub ja suures plaanis see miskit ei muuda.

Taolist ämbrit on ka varem mul ette tulnud. Kui kunagi varjupaigast kassi võtsin, siis öeldi, et isane. Mees, siis mees ja ka nimi sai valitud mehe vääriline – Toomas-Hendrik. Kui aga teda kiipima ja vaktsineerima mõned kuud hiljem läksin, siis arst kuulutas hoopis muud:

„Härra Valner. Te eksite, see pole Toomas-Hendrik, vaid hoopis Evelin!“

Pagan küll! Ma tahtsin isast ja varjukast öeldi, et on isane, aga oma viga, et luubiga kõhualust uurima ei hakanud. Nii ma Evelini saingi, aga ma absoluutselt ei kahetse.

„Metsloomad on lahti!“

See, et metsloomad priilt ringi silkavad, pole mingi uudis. Ometigi tasuks rooli taga olles nüüd veidi tähelepanelikum olla kuna käes on taas see aeg, mil püssid metsades paukuma hakkavad ja inimloomad manti nõutamas käivad.

Eile oli mul eneselgi „napikas“, kui mööda Kurtna teed sõitsin ja ühtäkki kaks põtra hirmsa valuga masina eest läbi jooksid. Polnud seal metsa ega midagist, mingi armetu võsa vaid, aga sealt nad tulid ja sugugi mitte päikeseloojangul, vaid täiesti päise päeva aal. Hea, et autol kiirus suur polnud.
Sel kuul algas põtradel ja hirvedel jooksuaeg ja seks käib nagu ennemuiste rehepeks! Ega need tiirased tegelased taipa sel ajal millegi muu, kui soo jätkamise peale mõelda. Taoline porduelu ajab nad liikvele.

„Kuulutan avatuks!“

Täna hommikul läksime Miaga sutsu varem jalutama ja mida ma tunnen? Külma tunnen! Kuidagi jahe oli väljas. Mia ei tundnud midagi. Temal alles suvi kestab!

Seejärel istusime masinasse ja ikka oli jahe. Lülitasin isegi „munagrilli“ ehk istmesoojenduse sisse ja kohe käks väheke paremaks. Kokkuvõtlikult tähendab see seda, et vähemalt varajastel hommikutundidel on sügis juba käes!

Iste on soe ja mõnus on olla. Natuke pabistan ka ja peaasi, et tibusid ei kooruks. On seda jama veel vaja?! Rool on mu saanil aga puust ja see raip on külmemast külmem! Kinni võtta ei julge. Pagan, tahan ka roolisoojendust!

„Segased lood Kähriku-Kärdiga – on ta siis maanteelt leitud orb või hoopis kodust pärit?“

Mõnda aega tagasi kirjutasin õnnetust kährikust, kes Jäneda kandis sõiduteel ukerdas ja kelle päästis kohalik loomasõber Kärt. Kuna maanteel lebas laiaks sõidetud suure kähriku korjus, siis arvasime automaatselt, et tegu on ehk tema emmega. See ei pruugi aega tõele vastata.

Küsite, et miks? Aga sellepärast, et kõik märgid näitavad, et ta on hoopistükkis kellegi kodust pärit. Kuna ta lausa naudib ja otsib inimese lähedust, siis pakun välja järgmise variandi. Keegi „loomasõber“ leidis ta suvel metsast ja arvas, et poeg on ripakil ning taris ta koju. Toitis ja hellitas ning arvas heaks sügisel taas vabaks lasta. Heategu on tehtud ja loom on päästetud. Kas aga ikka on?

„Püha Jeerum - nahkhiired elutoas!“

Koristamine on tore tegevus. Ja sama käib ka igasugu ehitus-, remondi- ja renoveerimistööde kohta – elamised saavad ju puhtaks ja uueks. Teinekord võib nende tegevuste harrastamine aga kokku viia ka hoopis isemoodi tegelastega.

Viljandimaal vana talu taastaval Riina perel just nii läks – tõmbasid aga tapeeti seintelt maha ja korraga oli elamine lendavaid elukaid täis. Lausa kuus nahkhiirt loendati kokku. Tüübid lendasid aga mööda elamist laiali ning pugesid peitu. Nüüd oli vaja nad taas üles leida.

„Mida ma nende nahkhiirtega peale hakkan? Kuidas käituda, et me neile liiga ei teeks? Kas nad tulid juba talvituma? Nad on küll toredad loomad, aga koos nendega nüüd küll elada ei tahaks! Kuidas neist lahti saada?“, olid vaid mõned küsimused, mida Riina minult päris.

„Kas haruldased koopaämblikud nurjavad lasteaia ehituse?“

Kadrioru pargi tagumises servas seisab üks räämas majake, millest ehitusmehed peavad siva ühe igati õdusa ja turvalise lasteaia valmis vorpima. Samal territooriumil asub veel üks lobudik, mis lähipäevil maha võetakse. Ja vat selle mõnda aega tagasi põlema süüdatud kuuri pärast mulle helistatigi:

„Sa Heiki pead kohale tulema, sest selles kuuris elavad siilid, kes nüüd traktori all oma otsa leiavad. Lisaks elab siin ka üks jänesepere, aga ka haige käpaga rebane, kes kiiremas korras abi vajab!“

Eile hommikul läksimegi siis koos Katrin Idla ja kohalike loomasõpradega asja üle vaatama. Kui teinekord on ehitajad igasugu looma- või looduskaitsjate peale kurjad, siis lasteaiaehitust orgunnivad tüübid seda teps mitte polnud.

„Me leidsime hommikul veel ka ühe nahkhiire, kes rippus teisel korrusel. Viisime ta õue ja panime puu külge. Nüüdseks on ta juba minema lennanud.“

„On seal veel nahkhiiri?“

„Ei tea, meie pole rohkem näinud, aga vaadake ise üle“

„Ei oska kohe kuidagi käituda!“

Lähen mina poodi ja avan kaunile daamele ukse, et teda ees sisse lasta.

„Palun, olge hea!“

„Miks te mind solvate? Miks te kohtlete mind nagu idiooti, kes isegi uksi ei oska avada? Kas te nii suhtutegi naistesse? Rootsis maksavad mehed taoliste solvangute eest krõbedat trahvi. Olge õnnelik, et ma teie peale kaebust ei tee!“

Pilk maas, silmad häbi täis, keerasin otsa ringi ja tegin kiirelt minekut.

„Täiesti arusaadav, sugude võrdsus siiski eelkõige ning tulevikus olen targem. Loomulikult saavad naised ise väga edukalt uksed avatud ja mantlid selga ning neid ei tohi kohelda nagu abituid invaliide! Käigu kuradile mampsel oma ajast ja arust nõuka-aegsete viisakusreeglitega! Nüüd on teised ajad ja järgmisest uksest läksin juba sirge seljaga sisse.

„Pettumus“

Moor tuli just koju ja hõikas nõudliku häälega juba ukselt:

„Võta kohe teksad jalast ära!“

Ohhoo, rollimängud? Nämma!

„Topp võta ka ära!“

Kuuletun alandlikult, sest

„Nüüd tapame vissi ära! Meil on nii kahju! Ausalt räägite või?“

Põllumehed tulid hiljuti välja protestiaktsiooniga, kus putlitele kleebiti kurvad sildid, mis tähistasi siis Roosi, Maasiku või Karviku õnnetut lõppu.

"Mis kuradi Roosi ja Maasik? Teie jaoks on tegu ju mitte eluslooma, vaid kollase lätakaga kõrvas, mille peal on number! Olge ikka ausad!"

Maasik ja Roosi olid mu vanavanemate laudas. Vat nende tapale saatmine kaasnes pesuehtne lein. Vanaema läks üldse kodust ära selleks ajaks, kui masin tuli. Ühel korral, teede lagunemise aegu aga loomaveok taluni ei pääsenud ning papa pidi lehma üle põllu Leevre külla viima:

"Ta inises ja nuttis justkui lapse häälega ja pisarad voolasid. Ma ei võta kunagi enam ühtegi looma!", ütles ta õhtul, olles kurvemast kurvem.

"Nädalajagu püüdmist, aga saime hüljatud kutsa ikka lõpuks kätte!"

Nädalavahetusel võiks kirjutada midagi toredat, sest kes see ikka mingit julma teemat lugeda viitsiks. Eks ole? Õnneks sedapuhku on ka üks hea lugu lausa varnast võtta - nimelt said eile otsa ühe hüljatud koera kannatused.

Miks ma arvan, et see koer kindlasti hüljatud oli? Aga sellepärast, et koerad jäävad ikka reeglina täpipealt samasse kohta, kus nad masinast välja visatakse. Nad on juba sellised ohmud, et armastavad ja usaldavad piiritult oma pererahvast ega usu neist miskit halba.

Nii jäi ka see musta-valge kirju krants Haapsalu maanteel Laitse kandis liiklejatele silma. Vaene koer uitas sihitult teinekord isegi mööda maanteed ja on suur ime, et temast üle ei sõidetud. Külarahva sõnul sai ta aga korra ka kindlalt paugu ära ning lendas teeäärsesse kraavi.

„Nüüd on kutu!“, arvasid inimesed, aga sedapuhku olid jumalad kutsa poolt ja kuts tegi kohe peale õhulendu kiirelt minekut.

"Verd täis köök ja esik. Ülespoodud, kuid veel vaevuhingitsev koer.Purjakil pererahvas. Politsei. Ärevil naabrid"

Pealkirjas on selle julma loo märksõnad kenasti välja toodud. Sedapuhku aga politsei helistas mulle ise ja palus koer üle vaadata. Müts maha, täiega äge ametnik oli! Nii võiks ja peakski need asjad siin riigis olema.

Käisin, vaatasin ja viisin Reksu ravile. Õigemini küll tervisekontrolli, sest ravida polnud õnneks suurt midagi vaja. Valuvaigistid kirjutati talle siiski välja.

Reksu on vinge sell ja elas tapmiskatse üle. Naine kutsus mehele pollarid ja ära ta viidi. Kes see mees on? Kus ta varem töötas ja millega praegu leiba teenib?

„Appi! Hobused olid nii näljased, et sõid juba autot!“

Eile sai Järvamaal veidi ringi tuuseldatud ja seda mädanevat oboest otsitud. Leidsime ta üles ka, aga lugu polnud õnneks üldse nii hull, kui kaebekirjas kurdeti. Küll ma sellest kriban juba õhtupoole või homme, et mis ja kuidas.

Mis aga silma jäi, oli see, et hobused tundsid lausa enneolematut huvi mu massina vastu.

„Nad söövad su auto ära! Ma lähen ajan nad minema, sest teevad hammastega täkked peale ja mina seda küll kinni maksta ei jõua!“, lausus peremees kätega vehkides kiiruga hobuste poole joostes.

"Meie koeraga on kõik korras! Kas ikka on?"

"Miks te pildistate? Te ei tohi! Ärge üldse tegelege selle koeraga! Meil on kõik korras ja me juba ise ravime!", kriiskas koeraomaniku tütar ärritunult.
Koerapidimine Kiviõli moodi. Meenutan, et aasta on 2016 ja Eesti Vabariik kuulub arenenud riikide uhkesse nimistusse. Seda vist ka loomakaitse koha pealt, kuigi vägisi tundub, et platseerume ikka kuskile Hiina ja Venemaa vahele. Võibolla järele ka.

"Raport nr 4623"

Eile hilisõhtul Jõelähtmelt kliinikusse toimetatud öösorr kahjuks välja ei vedanud, aga tänud inimestele, kes mööda ei jalutanud ning veel pimedas linnasõidu ette võtsid.

Ent Jänedalt pärit kährik Kärt võttis kätte ja vaatamata nigelale prognoosile, otsustas siiski ellu jääda. Eile oli ta veel siruli ja apaatne ning tohtiproua arvas, et siit küll elulooma ei saa, kuid õnneks läks teisiti. 

"Hommikune üllatus - pagulane elutoas!"

Lähen mina hommikul unise peaga suurde tuppa ja mida ma näen? Neegrinaine istub diivanil, närib banaani ja passib rahumeeli telekat! Minu telekat!

"Kuradi valitsus! Nüüd nad paigutavad pagulasi öösel salaja juba ristiinimeste kodudesse! Ja üleüldse kuskohast nad võtmed said?", vaevasin oma pead ja asusin koheselt netis protestipetitsiooni koostama, et taolise jama vastu inimeste allkirju koguda.

Korraga hakkas pagulane rääkima puhtas eesti keeles. Hääl oli kuidagi tuttav. Intonatsioon ja rõhuasetused nagu ka. Veider? Keeran tooliga ringi ja enda vanamoor vaatab pärani silmadega otsa:

"Mida sa räuskad? Ma ju ütlesin sulle juba kuu aega tagasi, et hakkasin jälle solaariumis käima! Nii palju sa mind kuuladki!"

"Hobuse tupest voolab juba mäda välja, aga omanikku ei huvita!!!"

Eile laekus Liidule kaebus mis peaks kõik hobuse- ja loomasõbrad tagajalgadele ajama!

"Kuulsin just tuttavalt, et J.....maal, XXX tallis on hobune, kellel voolab tupest mäda ja omanik ei tee midagi. Hobune on tuttava sõnul kehvas seisus, aga omanik olla öelnud, et las sureb ära. Teda ei huvita!

„Sattusin räige rünnaku ohvriks!“

Üldiselt on mul nii, et laste, memmede ja loomadega olen senini üsna kenasti hakkama saanud – nemad meeldivad mulle ja mina neile. Meestega on nagu ka kõik korras. Aga kõige kriitilisem on seis omaealiste naistega ning siis on pahatihti ikka nii, et ühel või teisel poolel on näpud püsti ja fa-fa-faa! Eile läksin aga ka ühe koeraga vastuollu. Mis koeraga? Verejanulise elajaga ikka!

No ja istun mina vastabiellunud õnneliku Õnne õueterrassil ning naudime suviselt sooja ilma. Arutleme maa ja ilma, rohkem ikka ilma üle. Korraga Õnne hakkab rääkima.

"Kes noorele kährikule Jänedalt Tallinnasse küüti saab pakkuda?"

Jänedal on ilmarahvale üks noor kährikunooruk kes suure tee ääres kakerdab ja pahatihti ka sõiduteele ronib, silma jäänud. Inimestel on senini õnnestunud teda toiduga siiski masinatest eemale meelitada.

Asi oleks muidu lihtne - pista karpi ja vii kuskile sügavamale metsa ning hääd teed. Seda paraku veel teha ei saa, sest loomake on kohati liiga loid ja hingab raskelt. Miskit tal igatahes viga on ja sestap vaataks ta enne metsa kupatamist kliinikus üle.

Viimane katse kiisut kodumaale jätta: „Sillamäe Silja ootab endiseltpäriskodu!“

Meie kõige staažikam kunde, Sillamäe Silja, on endiselt Tallinna hoiukodus ja ootab seda päris-päris oma inimest, kellega oma ülejäänud elupäevi jagada.

Mäletatavasti jäi ta suvel auto alla ja selle tagajärjel tuli üks tagakäppadest amputeerida. See tühiasi, minu poolt „tänulikkuse kehastuseks“ ristitud kiisut ei sega ja täna kapsab ta mööda elamist ringi nagu noor kits.

Paraku pole enam ta tänulikkusest suurt midagi alles jäänud ja Siljast on saanud bosside boss, kes kipub juba teisi liigikaaslasi paika panema. Pesuehtne „dedovtšina“ nagu vene sõjaväes ja Kaiu Hintsi kodukass käib vaid mööda seinaääri. Hoiukodu uus hoolealune aga ei käi üldse ja on tänulik, et Silja tal üleüldse hingata lubab.

"Minu uus amet - kassipulma pillimees"

Sõbrad, mul on väga hea meel teatada, et minu meeleheitlikud tööotsingud on lõpuks läbi! Ja nimelt Tallinna linnavalitsus leidis järgmise aasta eelarvest vahendid ning palkas mu kassipulma pillimeheks. Eks ikka selleks, et tiiraste kõutside kräunumist veidikenegi musikaalsemaks muuta ning linnakodanike närve seeläbi säästa.

"On ikka julm küll, kui need kassid akna taga öö läbi kräunuvad ja magada ei lase. Nüüd on sellel lõpp!", ütles Tallinna linnapea Edgar Savisaar mulle fanfaari ja trummi üle andes.

 "Kaitske ikka inimest ja alles siis hakake loomi päästma!", ütlevad paljud mitteloomainimesed.

„Õnnelik pruutpaar, käpardist kaameramees ja tige-tige pargivaht“

Nädalavahetusel sai käidud matusel - armastuse matusel! Mõnel pool kutsutakse taolist koosviibimist ka millegipärast pulmaks. Antud juhul oli tegelikult tegu siiski pulmaga ja oodiga armastusele, sest pärast 18 aastast ühist eluteed ja raskuste trotsimist, jagub seda va tunnet Õnne ja Alo vahel veel kuhjaga. Lapsedki juba peaaegu, et suureks kasvatatud ning nüüd arvasid nad heaks niisama patuelule kriips peale tõmmata ning ka seaduse silmis ühte heita.

"Järva Teataja - mingi loomavihkajate häälekandja või?"

Järva Teataja jätkab vanal kursil ehk sõna saavad ikka need, kes loomadega halvasti käituvad.

Eelmises nende üllitises väideti, et ma oma blogis laiman ja nõuti vabandamist. Seda ma ka tegin, aga lehte see millegipärast ei jõudnud. Trükki läinud loos mulle mõistagi sõna ei antud. Kertu Jukkumile ka mitte ning ka koerasõbra juttu väänati korralikult. Nii ta mulle ütles.

Kuigi see on üsna mõttetu institutsioon, siis andsime asjast ka Pressinõukogule teada. Vastust veel pole tulnud, aga ega sel ka erilist vahet pole, sest selle kamba otsused ei mõjuta mitte mingilgi määral ajakirjanikke. Leht peab küll avaldama jupikese, et see ja see rikkus "head ajakirjandustava", aga laias laastus ongi see kõik, mis siis juhtub.

"Käige mind vaatamas, kui ma elus olen. Surnuaeda pole vaja tulla!"

"Käige mind vaatamas siis kui ma elus olen. Surnuaeda pole vaja tulla!", ütles mu ema aastaid-aastaid tagasi ikka ja jälle.

Vaatamata manitsusele käime me siiski ka kalmistul tema haual üsna agaralt. Kindlasti läheme ka homme. Aga iseenesest kuldsed sõnad ja nii olen rääkinud omakorda ka enese tittedele.

Ja nii räägin ma ka teitele ning utsitan tagant homsel Vanavanematepäeval oma kiirele elule korraks pidurit tõmmata ning kebige esivanemate manu, et te ühel kurval päeval poleks fakti ees - kurat, enam polegi kellegile külla minna! Kuidas ma küll tema elu maha magasin?

"Üksi ......."

Moor läks maale ja passin ihuüksi kodus. Keegi ei helista. Keegi ei tunne minust puudust. Mind poleks nagu olemaski. Kurb! Väga kurb! Õues on pime ja see vaid süvendab morbiidset ängi:

"Mind pole kellegile vaja. Mitte keegi ei armasta mind, Ma olen absoluutselt tühi koht!"

Aga Heiki pole hädaldaja tüüp ja homme lahendan selle delikaatse üksinduse probleemi jäädavalt. Ma nimelt lähen panka ja võtan laenu. Ja mitte vähe! Ja tagasi ei maksa! Ja mitte sentigi kohe mitte!

"Ei teagi enam kuhu pista või mida kosta?"

Surju vallas, Ilvese külas silla külge aheldatud koera tapmise uurimisele pandi punkt. Politsei lõpetas menetluse ja saatis liidule vastavad dokumendid. Kirjutama neid vähemalt politseikoolis nüüd küll õpetatakse. See on tõsi.

Juurde lisatud põhistamata määrusest paraku ei nähtu mistahes põhjendusi, millest nähtuvalt tehti järeldus, et tegemist on õnnetusjuhtumiga! Määruses märgiti veel ka et kahtlustatav puudub.

Mis kuradi ÕNNETUSJUHTUM?! Ma saan aru, et koer läks sillale ja kartis kõrgust. Igaks kümneks juhuks võttis ta taskust tabaluku ja kinnitas end lehmaketiga silla külge, et vette ei kukuks. Siis aga libises võti jõkke ja koerake jäi lõksu ning kooleski ää. Ilmselt pidas politseiametnik siis sellist õnnetust silmas.

Eesti Politsei: "Meie usume reeglina loomapiinajate juttu, mittetunnistaja emotsionaalselt möla!"

Mida aasta edasi, seda enam mulle tundub, et politseis ja prokuratuuris töötavad valdavalt loomapiinajaid soosivad tegelased. Ei saa ju teisiti tõlgendada seika, et isegi kui looma väärkohtlemist pealtnäinud inimesi on mitu, siis lõpuks jääb peale ikka loomapiinaja poolt räägitud muinaslugu.

Viimastel aastatel toimunud loomapiinamisjuhtumid on selle ilmekaks tõestuseks ja pollarid lihtsalt ei alusta jõhkardite vastu keisse! Kogu lugu! Prokuratuuri töllmokad kaitsevad aga omasid ja kaagutavad takka.

Enesekaitseks kassipoja vigaseks peksmine, Janne Kore varesepoja tapmine, omaniku silme all rihmastatud koera jalaga tümitamine, on vaid mõned näited, kus politsei ja prokuratuur julmureid kaitsma asusid. Täitsa pekkis ma ütleks ja absoluutselt ei imesta, et Eesti kohtusüsteem lihtrahva seas hämmingut ja tülgastust tekitab! Täna lõpetas politsei uurimise, mis käsitles Paides avalikus kohas, lapse nähes, koera peksmist.

"Kus on räimed tomatikastmes?"

"Kus on räimed? Pistsid nahka või?"

"Mina küll pole näinud! Miks sa üleüldse seda minu käest küsid?"

Kiisusõpradele peaks vast tuttav ette tulema küll!


FOTO: Sweet Home


:)

„Hobuaediku traataed sai noorele sookurele saatuslikuks“

„Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub“, ütleb vanasõna ja pahatihti see inimeste puhul toimibki. Päriselus saavad aga igasugu aukude kaevamised ja ehitised saatuslikeks hoopistükkis lindudele-loomadele.

Klaasist ehitatud kesklinnad on vaid üks lõksudest, mida inimloom on seadnud ja linnud jäävad selles keskkonnas tõeliselt jänni ning põrutavad pea ees akendesse. Teine suur lindude mure on seotud aga juhtmete ja aedikutega kuhu kinni jäädakse.

Viimane hädaline, tiibapidi elektrikarjusesse kinni jäänud sookurg, jõudis Loomakaitse Liidu hoole alla eelmisel nädalal Harjumaalt, Raasiku valla Järsi külast. Nagu kord ja kohus, käisime arstil ning tegime pilti. Röntgen näitas, et kõik luud-kondid on terved. Ometigi ta jalgu alla ei võtnud ja takkaotsa näitas ülesvõte, et maos olid ka naelad!

Loomakaitsja Valner soovitab: „Tavalisest kodukanast saab teha lihtsatevahenditega värvikireva silmarõõmu!“

Meie looduses on vähe värve ja enamuse ajast domineerib hall ja selle erinevad varjundid. Seda on aga imelihtne muuta ning võtke oma koduaeda sibama näiteks kanad ning tuunige nad ümber.

Algatuseks ostke turult noor kana ja riputage ta kaelapidi pesukuivatusnöörile, kus ta peaks venima umbes 3-4 päeva. Seejärel võite ta juba erinevate neoonvärvidega üle värvida. Olgu mainitud, et taoline ühistegemine liidab väga nii suuri, kui väikseid pereliikmeid ja sobilik nii vanaisadele, kui lastelastele.

„Ära võta! See on kärbseseen!“

„Me pole ammu enam midagi toredat koos teinud!“, avastas moor nädalavahetusel.

„Mine metsa oma jutuga!“, vastasin torisedes. „Seksivärki tegime nagu ju küll üheskoos, aga kui see ka enam „toredaks tegemiseks" ei kvalifitseeru, siis mine tõesti seenele!“

Kuigi samas, eks siin ole juba ka aastate jooksul .... Ja kaua sa siis ikka ….. Aga mnjah, olgu sellega nagu on!

„Muidugi läheme seenele!“, kilkas moor vaimustunult.

Pidin ma seda nüüd ütlema? Mul polnud õrna aimugi, et moori esivanemad veel üsna hiljuti korilastena mööda Maarjamaad ringi tuuseldasid. Nüüd oli aga paraku juba hilja.

"Kes tuleb kassiringile?"

Eelmine nö „kassiring“ läks hirmus pikaks ja ühtekokku sai maha vuratud üle 700 kilomeetri. Jube igav oli sellist maad üksi sõita! Kassid küll lobisesid midagi, aga enamasti kirusid nad ikka oma seksuaalpartnereid taga:

„Isased kassid on vastutustundetud! Nad on vaid ühe asja peal väljas. Näe, tegi tited taha ja laskis varvast. Nüüd pean üksikemana kuidagi ise hakkama saama! Oleks veel, et üks beebi, aga neid on ju kaheksa!“

"No eks sa olid ikka ise ka kergemeelne!"

"Miks nii ütled? Ma ei olnud kergemeelne! Ma olen lihtsameelne ja ei uskunud, et see nii lõppeb!"

"Sa ei teadnud, et seksides tulevad lapsed?"

"Tuleb olla positiivne!"

Nii mõnigi hädaldab, et suvi on läbi ja nii üürike ta oligi!

"Kas me sellist Eestit me tahtsimegi?", küsivad nad nördinult ja näitavad näpuga Toompea suunas.

„Jumal tänatud, et see soe ja vastik suvi oma pastelsete laialivalguvate toonide, sooja viina ja higiste naistega lõpuks läbi on“, arvan aga mina. See on väga positiivne!

Sügisel on kõik konkreetne ja kontrastid paigas. Värvid on karged ja selged ning ainult paremaks läheb - varsti muutuvad ka metsad ju muinasjutuliselt puna-kollase- kirjuks. Lihtsalt tore ja väga positiivne!

Positiivsust tuleb leida isegi haiguste juures. Näiteks üks AIDS-i haige hädaldab, et nüüd on kõik pekkis ja eluke on läbi. Teine on aga õnnelik – hurraa, ma olen HIV-positiivne. See on ainuke „positiivne“ asi minu elus.

"Tulekahju!"

Magan ja läbi une tunnen kärsahaisu. Siis korraga keegi nügib mind. Teen ühe silma lahti ja näen meie elamise tuleohutuse eest vastutavat ametnikku Miat, kes oli juba ka vahukustuti voodi ette tarinud.

"Tulekahju! Põleme!", pendeldas mu peas ainus mõte, kui pimedas toas trussaare otsisin. Need peab jalga saama, sest kuda sa ikka paljaste keradega õue põgened?

Rahunedes vaatsin tubades ringi, aga kõik oli korras. Tulekahju aga siiski oli ja põles vägevalt. Taevas põles!

Kahju, et see pilt vaid kolmandiku sellest värvidemöllust edasi suudab anda. Inimsilm on mingist objektiivist ikka kordades vägevam!

„Mingi kull või kotkas on hädas! Inimest üldse ei karda ja on vägasõbralik!“

Olen teile ikka oma tegemistest ja trehvatud elukatest jõudumööda pajatanud. Täna peate veel leppima talumatult viletsate mobiilifotode ja sama kehvade amatöörlike videoklippidega. Aga kui jumalad mind soosivad ja raha otsa ei lõppe, siis ehk juba järgmise aasta alul saate näha hoopis teises formaadis ja kvaliteedis loomalugusid. Seda muidugi ühel teisel veebilehel. Praegu jätkame aga vanaviisi ja eile õhtul kutsuti mind Muuga sadamasse.

„Siin on mingi kull või kotkas! Inimest üldse ei karda ja on väga sõbralik!“

„Vaevalt ta nüüd kotkas on. On tal ka väliseid vigastusi?“

„Näha küll ei ole.“

„Las ta siis olla seal. Ilmselt on tegemist noore linnuga, kes lihtsalt ära väsis. Las toibub ja küll ta minema lendab!“

„Moondus kassiks?“

See on teada värk, et koerad ja peremehed lähevad ajapikku ühte nägu. Tundub aga, et meeletu kassiarmastus võib veel hullemini lõppeda! Nüüd aga kõigest järjekorras.

Hommikul tõttasin uude Tallinna Loomade hoiupaika, et sealolev viimane Alliklepa kiisu kõrvaoperatsioonile viia. Astusin aga sisse ja vastuvõtutoa laua taga toolil istus kass! Administraator Marika seelik ja pluus olid aga tooli kõrval maas! Süda aimas halba.

Varjuka adminn Marika Algpeos on teada-tuntud looma- ja kassisõber, aga et nii suur sõber, et kohe moondub ise ka loomaks, see oli küll üllatus! Tavaliselt tuleb sellistel puhkudel kiiresti tegutseda, sest aru oli saada, et moondumine on toimunud viimase poole tunni jooksul. Sestap haarasin punase iluduse sülle ja kukkusin teda kohe korralikult musitama – äkki saab jälle inimeseks!

„Küll ta puhkis ja küll ta ohkis! Nii kurja siili pole ma varemnäinudki! Nastikut ka mitte!“

Eile helistati Peetri lasteaiast ja häda oli suur – kolm nastikut siuglesid laste vahel keset mänguväljakut. Tõttöelda ega ma väga enam neid va usse pole viitsinudki kuskile tarida ja sekkun reeglina vaid siis, kui nad on toas, lasteasutuse läheduses või on siis keset linna ning see võib neile enestele saatuslikuks saada.

„Viige nad tuppa ja küll ma siis järgi tulen, muidu mitte!“, olen ikka inimestele villast visanud.

Sedapuhku tuli kutse lasteaiast ja nende mure oli arusaadav.  Kuigi absoluutselt ei viitsinud minna, siis kuidas sa ikka enese poolt kehtestatud reegleid eirad? Eks ole ja nii ma käimad jalga vedasingi. Tallinna madude loodusesse teisaldamise projektijuht Mia oli koheselt ukse juures minekuvalmis ja liputas saba. Õues aga jäi Miakas ühtäkki paigale ja oleks justkui kännu taha kinni jäänud.

"Pidage vastu koolijütsid"

"Kool on rumalate jaoks ja tarkadel sinna asja pole!", nii teadis vanarahvas. Tean ka mina.

Täna linna vahel tiirutades märkasin aga õudustundega üsna palju ranitsate ja koolikottidega ilmselt siis mitte just kõige taiplikumaid noori, kes tõenäoliselt nö "tarkusetemplitesse" läksid.