"Sügisene järvepuhkus"

7.02. Kellaaeg nimelt. Sattusin reklaami ohvriks, kus väideti, et rendi matkabuss ja kõik on ka sügisel väga äge. No proovin siis. Alul polnud ägedat kusagil. Vihm. Räme. Muidugi tore kui õues jahe, aga masinas saad alasti ringi silgata.

"Vaadake tähti metsikus looduses linnamürast eemal," öeldi reklaamis.

Vaatsin ja oligi äge kui pilved haihtusid. Tegin lõkke. Puud endal kaasas ju. See Nõpsi ja Rutsi lemmikaeg - liha ju valdavalt neile. Jääme pikemaks. Mul siin "salajärv." Mure on ka. Jaht. Kuigi mu koerad "vilguvad" nii, et kosmosest näha, siis püssiga tõbras võib nad ikka maha lasta.

Kahju. Kurb. Jahimeestest eelkõige. Ma olen inimene, kes oskab valetada - enesekaitse, hirm, oht elule ja muu säärane pask läheb kohtus ludinal läbi. Loo moraal - minu peres on kaks vastikut karvast tüüpi, aga nad ongi minu pere. Ärge pullige sõbrad - nad on ülitähtsad ja iga kavatsus neid vigastada või tappa saab samaväärse vastuse.

"Ei ma pole kala- ega jahimees. Ma naudin seda kooslust niisama. Mulle meeldib kui nad elus on," vastan kalamehele, kes küsis kas saaki ka sain?

"Aaa, ma tundsin su hääle järgi ära. Sa oled see loodusemees. Kuidas sa siia sattusid?"

"Mul pool Kullamaa surnuaeda sugulasi täis. Sama kandi poiss - Leevrest, sealt Sooniste lähistelt. Sitt nädal oli, aga ühtlasi teen hauad korda. Veider, olen kogu elu siin käinud, aga ei teadnudki, et siin järv on?"

"Ega siin kala suurt ole. Talvel ahvenat saab. See rohkem ajaviide."

Minu moodi mees, aga selle vahega, et olen lihtsalt niisama. Tore kohtumine. Täitsa tore on ka sügisel bussiga looduses olla. Tõestatud!