20. oktoober 2021

"Hea mõte - kassivanker!"

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Kasvõi hambad ristis. Naine, aastaid nii kuuskümne ringis, aga liikumine vilets, sest selg teeb valu. Raskusi tõsta ei jõua kohe üldse. Aga ei vingu ega hädalda ning kiisud saavad kliinikusse. Tõsi, seda küll lapsevankriga. Väga äge! Proua ise on rahul:

"Nii ma ei pea kedagi paluma ja kiisudele meeldib sõit ka! Kodus on ka mugav - vurame aga otse lifti ja see tõstab kõrgel asuvasse korterisse. Ilma käruta oleksin ikka väga hädas!"

Kliinikus öeldi, et hoolealuseid on tal palju, aga jätan siinjuures täpse numbri mainimata. Kõik on hooldatud ja tegemist ülikohusetundliku loomaomanikuga. Müts maha!

Õpitud abitus. Kõik me oleme seda väljendit kuulnud ja kõik me oleme taolisi abituid kodanikke kohanud. Nende aju vaaritab teistmoodi ja nimelt nii, et nad leiutavad vabandusi, et vajalikke tegemisi ja kohustusi mitte täita. No ei saa kohe kuidagi! Nii õnnetud vaesekesed.

Palun juba ette vabandust kui teinekord taolistesse veidi iroonilisemalt suhtun.