27. oktoober 2021

"Ilma (eks)naisteta on kurb maailm!"

Lahkuminekud käivad tänapäeval koosolemise juurde. Hoitakse rusikat põues. Mina mitte. Näide väga varahommikusest sõnumist:

"Grilima hommikul niiiii vara? Tegelikult need sinu väiksed hullused teevadki sinust erilise.
Väga tore, et oled jälle omas elemendis tagasi. Nii hea meel sinu üle, et südames on lausa soe tunne."

"Ruudi, va raibe oskab grillikaant lahti teha. Juba teine kord. Koos Nõpsiga kastmega juba silmini koos ja viitavad vist jälle konnale, kes liha ära sõi. Natuke meenutavad sind. 

Okey, söön siis ise putru. Kuradi koerad! Kui jamaks läheb, loodetavasti mitte kunagi, olen kõne kaugusel."

"Mina ka. Kõne kaugusel, aga pudru ei kuulu mu menüüsse! Unustasid või?"

Täna õhtul tuleb taas tulevane eksnaiska külla. Ta sihuke kamandaja mutt. Ma tallaalune.

"Mida ma kaasa võtan?", küsib ta kuidagi liiga abivalmilt.

"Pole vist miskit vaja. Kõik olemas. Lähen tõuksiga just metsa. Ajan koertel vererõhu kõrgeks. Tule, millal tuled, jätan ukse lahti. Soe liha on kohe olemas. Aga võta siiski paarkümmend viina ja paar kilo liha ja paar tihu puid ka. Üks tarimine. Lamame siis õues niisama ja vaatame tähti."

Saigi tulevane eks säästulõkke. Nüüd hakkan tähtedega jamama. Äkki piisab vaid lõkkest? Ime ka, et nad kõik mu maha jätavad.  Lausa kahju neist! Mida ma ajan - eelkõige ikka endast "aasta romantikust".