31. oktoober 2019

"Tibi rõõmustamisel pole piire!"

Täna hommikul äratas mustamäelasi väikese koera hale kiljumine, mis lõikas nii lihast kui luust läbi. 82 aastane pensionar, endine emakeele õpetaja Hilja Salk piilus kardina vahelt ettevaatlikult välja ja tardus soolasambaks.

Südamehaigele memmele oli avanev vaatepilt liiast. Pärast arstimite võtmist haaras ta värisevate kätega telefoni:

"Kas häirekeskus? Miks te number nii pikalt kinni oli? See kõik kordub taas! Ma ju hoiatasin!"

"Vabandage proua, aga meie kõik liinid on hõivatud Mustamäel toimuva tõttu. Kas te tahtsite ka sellest koerakesest teada anda?"
"Loomulikult! See on lihtsalt talumatu julmus!"

 Tegelikult ei juhtunud midagi erilist ja täna oli taas see päev kui Tibi-nimelise neiuga pidime arstile minema. Ta on juba taoline kisakõri, et suudab oma kileda häälega kogu linnaruumi täita. Seda muidugi ainult siis kui ta kogu südamest rõõmustab.

"Oi-oi-oi! Kas Tibi on haige, et arstitädi juurde tuli minna?", pärib muretsev koerasõber.

Ärge muretsege ja haige ta pole vaid tavapärased iluprotseduurid nagu maniküür-pediküür ja kulmud-ripsmed oli vaja ära teha. Nu-jah, süsti sai ta ikka ka, aga ega see vaktsineerimine paha tee. Praegu ju igasugu haigusi koerakesi murdmas ja parem karta kui kahetseda.

Veider, aga täna hommikul just jagasin feissari mälestust, kus Tibi täpselt tänasel päeval paar aastat tagasi oma imelist naeratust demonstreeris. Kokkusattumus? Küllap vist.

Me Tibiga aastas paar-kolm korda ikka trehvame, et mitte täitsa võõraks jääda. Ma olen ju tagavara koduna alati olemas kui saatus oma julma palet peaks näitama. Koerakese meeletut rõõmustamist vaadates pole aga kartustki, et see loom midagi eales unustaks.

Kuidas Tibi minu juurde sattus? Tuletage aga meelde:


"Tibi läheb memmele seltsiks"