15. oktoober 2019

"Karismaatiline kõuts Ants sai abi"

"Kass ja karismaatiline?", hüüatab ehmunud lugeja. "Kuidas see veel võimalik on?"

On sõbrad täiesti võimalik ja ei pannud ma väljendiga puusse ühti! Mõned loomad on karismaatilisemad täpselt nagu inimesedki, teised jällegi mitte. Mis asi on karisma? Toon targa sõnaseletuse teile siis püüdlikult ära:

"Karismaatilisus on “eriline isiku omadus või oskus, mis võimaldab mõjutada või inspireerida suurt hulka inimesi” või “loomupärane omadus, mis inspireerib suurt entusiasmi ja pühendumust”.

Täpi-poiss, va kutsa oli karismaatiline ja tema valu mõistsid väga paljud. Ta inspireeris ülisuurt inimhulka alates loomaarstidest kuni vedurijuhtideni välja. Seevastu koer Roki kannatused ei läinud aga korda suurt kellelegi, mis sest, et temalgi lausa mõlemad esikäpad pooleks olid. Igatahes tema raviks eriti ei annetatud.  



Kassidega sama lugu. Kes teist mäletab Paldiski kandis peadpidi auto alla jäänud kiisut või Imavere kassi, kelle vigastus oli nii suur, et pidime ühe koiva maha saagima? Ilmselt mitte paljud. Muide, Paldiski kassike paranes imehästi, aga nädalake hiljem jäi me hoiukodus pimedaks.  Tänaseks on ta kohanenud ja uued tärganud aistingud lasevad mööda elamist päris kenasti juba ringi liikuda. Peaga vastu seinu igatahes enam ei joose ning diivani ja voodi leiab vaevata üles.


Ants on karismaatiline tegelane. Ants on staar, kes võlub hetkega. See on looduse poolt antud ja ega ta ise tea sellest ööd ega mütsi.

Liikva külla, Harjumaal ilmus ta möödunud suvel. Keegi ei tea, kus ta elab ja loomake nägi välja nagu pisike väike rääbakas.

"Ta oli selline väga kõhn ja räpane. Nälgas ja nõrkenud oli ta ka ning tuikus nagu kõhetu narkar, kes uut amefetamiini doosi otsis. 

Seepärast ta Antsuks ristisimegi. Hakkasime teda toitma ja nüüd näeb juba päris kassi moodi välja", seletab kiisule halastanud noor naine innukalt. "Päris endale me teda võtta ei saa, aga aitasime järje peale. Ta oli ikka väga viletsa olemisega! Suvistel grillõhtutel ilmus ta pea alati nagu välk selgest taevast ning oli kõikide vaieldamatu lemmik!"


Antsuks kutsutakse rahvasuus amefetamiini kui asjatundmatud kodanikud ei tea. Kogenud narkarina pidin lihtsalt mainima ja teid harima. 

Eelmisel nädalal ei andnud Ants end aga õite mitu päeva näole. Ega keegi eriti ka muretsenud, sest tal on juba kombeks üsna pikaks ajaks ära kaduda. Üleeile õhtul lääpas aga kõuts taas nende terrassiakna taha ja vedas verist käppa järel. Sedapuhku lasti kiisu kohe tuppa.

"Luu paistis ja verd oli palju! Me pole väga loomainimesed ega osanud midagi teha. See oli ikka tõeline šokk! Tundsime endid väga abitutena.", ütleb peremees sõna sekka.


Loomapäästegrupi reklaamikampaaniast oli kasu ja vähemalt see pere oli meie uuest lühinumbrist 1414 kuulnud küll. 

Kell oli juba päris palju kui selle va Liikva küla ja õige majakese üles leidsin. Asja tegi narrimaks see, et enne käisin just oma Ruudit Rannamõisa põllul jooksutamas ehk sisuliselt olin väga lähedal. Oleks see kõne vaid veidikene varem tulnud. Murphy seadus! Ei muud. 

Lapsed on vahetud ja kõige suuremat muret Antsu pärast tundis pere pesamuna, kel isegi silmad veele kiskusid:

"Sa tood Antsu ikka tagasi? Mis sa temaga teed?"

"Teeme jala terveks ja siis toon tagasi kui tahate."

"Muidugi tahame!"



Pereema hoiatas, et Ants võib olla ettearvamatu ja lööb ka küüned ning hambad sisse kui midagi ei meeldi. See oli üks põhjustest miks talle päriskodu pakkuda ei juletud. Lisaks pissis ja kakas ta korraliku tänavakõutsina kõik nurgad ja voodialused täis kui korra salaja sisse hiilis. See oli teine põhjus. Andsin üksikasjalikult hoiatussõnumi Loomade Kiirabi Kliiniku arstidele edasi.

"See pole mingi tige kõuts! No vaata ise! Ta on täielik nunnukas, mitte tige peletis!", hüüdis kliiniku assistent Karin Krutob Antsu sügades. Kass lasi sellel kõigel rahus sündida ja nautis hellitusi täiega. Imelik, aga pea kõik, kes teda nägid, kukkusid kohe nagu nõiutult pomisema: 

"Issand kui ilus kiisu! Issand kui ilus kiisu! Mis sinuga küll juhtus vaeseke?"


Mulle kippus juba tukk peale ja sestap lasin kliinikust üsna ruttu jalga. Ants-poiss sai valuvaigisteid ja unerohtu ning seejärel tariti ta juba röntgenisse. Aparaadipilt luumurdusid ei näidanud, kuigi alul olime üsna veendunud, et käpalaba on sodi, mis sodi. Vedas ja täiega! 

Tagantjärele tarkus on see, et ta ei jäänudki auto alla või ei saanud koeralt pureda vaid astus millegi terava peale või pigem siiski jäi mingi terava jumstüki vahele kinni.

Haavad puhastati ja õmmeldi kinni. Et kiisu tulevikus rohkem pea ja vähem "keradega" mõtleks, sai ka viimased maha võetud. Kõik möödus nagu veterinaariaõpikud ette näevad ja andsin sellest ka talle abi otsinud perele teada.


"Teie külakass on abi saanud ja nüüd peab otsustama, mis temaga edasi teha. Kuna tal omanikku, vähemalt korralikku omanikku pole, siis otsime talle kodu ning aitame kena looma vastu talve ulu alla. Pakun teile esimesena, sest nii me kokku leppisime."

"Oi-oi-oi! See tuli nüüd nii ootamatult. See on ikka kogu pere otsus ja sestap peame koosoleku maha kui mees koju jõuab. Annan kohe teada."

Tegelikult oli Antsule juba lausa kaks kodu olemas, mis on sulaselge ülekohus meie hoiukodudes olevate sama armsate kiisude suhtes. Kiirabi Kliiniku rahval oli äraütlemata kahju oma värskest lemmikkundest lahkuda.

"Ära vii veel teda ära! Ta naerutas meid päev läbi ja käisime ükshaaval kogu aeg ta puuri juures passimas. On see vast alles kass! Jube kihvt tüüp!", kiitis Karin takka. "Üks meie töötaja võtaks ta endale! Kas sulle juba öeldi?"

"Õeldi-öeldi, aga esimene valik on ikka inimesed, kes talle abi otsisid. Nad ta tuttavad ka ja siis ei lähe loom stressi."

"Ole nüüd! Ants ei lähe mitte kuskil stressi ja on kõikjal nagu oma kodus! No vaata teda! Nagu oleks tereve oma elu siin olnud - muudkui rullib end ja nurrub!"



Varsti tuli ka kõne, mida ootasin:

"Me ikka jätame ta omale. Ants on meid justkui ise välja valinud ja las siis nii jääbki. Ostsime juba kõik söögid ja muu vajaliku ära. Kas sa ikka appi tuled kui me järelraviga hakkama ei saa? Me pole väga kogenud lihtsalt."


Ants oleks justkui aru saanud, et nüüd on ta selle pere täisõiguslik liige ja tatsas ülbelt mööda maja ringi, pisipõnn üliõnnelikuna järgi kargamas. Korraga tuli laps minu juurde ja teatas :

"Sa oled minu issi!"

Emme jahamatas ja pärisisa naeris nii, et kõht kõveras.

"Muidugi olen su issi! Nii tore, et emme lõpuks sulle öelda julges!"

Antsule anti kotitäis ravimeid kaasa ja eks see pere saa vatti näha nagu haigetega ikka. Küllap saavad ikka hakkama ja suurim jama on vast haava puhastamisega. Kindlalt peab ta jääma ka toarežiimile, aga juba eile andis kiisu iga oma keharakuga märku, et sellest käsust ei kavatse ta nüüd küll kinni pidada. Vaene loom! Kui ta vaid teaks, et nüüd on ta priielu otsas!



Vat selline õnnetu-õnnelik lugu ühest hetkega südameid võitvast kiisust. Arve summas 357.91 tasus Loomapäästegrupp. Lora puha! Arve tasusite ikka teie head inimesed ja toetajad läbi Loomapäästegrupi kui juba väga peenelt seletama hakata. 

Ja nüüd paneme meie uued annetusnumbrid proovile. Katsetame üht teist asja veel ja nimelt on taktikaliselt õige enne õnneliku lõpu välja kuulutamist inimestes ikka paanikat ja kaastunnet "a la OMG! HELP! KOHE SUREB!" külvata, sest siis annetatakse. Kui loom on aga juba abi saanud, siis senti ei anta. Proovime kohe järele ja loodetavasti eksin.
  • 9001313 - 5 eurot
  • 9001414 - 10 eurot

  • Loomapäästegrupp MTÜ
  • EE437700771003183318
Loomapäästegrupp on kantud tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja, mis tähendab, et isik saab annetatava summa maha arvata maksustatavast tulust. Loomapäästegrupp järgib “Annetuste kogumise head tava”.

Üks päästetud kiisu juures ja vastu talve päriskoju pärisinimeste juurde saanud! Jeee! Katame lauad, sest arvestades totaalse kassiuputusega on iga kiisu koju jõudmine kuhjaga tähistamist väärt! Tänan lugemast ja Loomapäästegruppi ikka toetamast!