30. oktoober 2019

"Loomahülgajate ei teema ei aegu vast kunagi!"

See teema ei aegu vist kunagi, sest taolisi inimesi, kes loomi südametult hülgavad sünnib aina juurde. Ega nad aint loomi hülga vaid see iseloomujoon lööb välja ka suhetes inimestega, keda nad siis tuimalt ettekäändel või teisel üle lasevad.

Tänavune sügis oli rahulikum ja selle üle on mul südamest hää meel. See käib paraku vaid koerte kohta, sest sõbralikke ja puhtaid ehk kodukasse talu või lauda juurde justkui "selgest taevast" ilmumas on endiselt kümneid ja kümneid.
Facebooki mälestuste meenutamine on väga hea asi. Täna pakkus näiteks ühte hülgamisvideot, mille aastakese tagasi tegime ja siis korraga meenus, et kuradi kurat, selles ju veel vanad numbrid üleval. Eks lähiajal parandan ka selle apsaka ära, aga alles pärast seda kui kliinikutesse ja mujale on uued plakatid üles seatud. Igaks juhuks kordan uued numbrid üle:

1414 - LPG loomade hädaabi ja nõuandeliin

Loomapäästegrupi uued annetusnumbrid on:

9001313 (5 eurot) ja 9001414 (10 eurot)

Taadu-Aadu teeb siin oma viimase etteaste ja tuleb tunnistada, et talenti tal oli. Täitsa armas oli sõpsi taas näha ja ta justkui polekski jäädavalt lahkunud. Šokk ja hirm metsa jätmise ees oli vaesel loomal muidugist meeletu, vaatamata sellele, et olime kõik paarikümne meetri kaugusel põõsa taga. Pärast andis ikka vaesekest lohutada.


Räägin ühe pärishülgamise loo ka juurde, mis tänini kummitab ja Viljandisse sõidu üksjagu vastikumaks teeb, sest Mudiste külas see kõik toimus ja Mudistest tuleb paraku läbi sõita.

Kujutage ette külma talve ja kahte väikest koera, kes masinast lumehange tõstetakse. Koerad on truud ja jäävad oma pererahvast ootama, sest sõna "reetmine" nende teadvusesse ei kuulu.

Külmetavad ja ootavad, aga kõht läheb tühjaks. Lähevad siis küla vahele süüa nuiama ja seejärel jooksevad kohe samasse kohta tagasi, et peremehe saabumist maha ei magaks.

Nende kahjuks elas samas külas üks vaimne värdjas, kes olukorda "lahendama" kukkus. Vaatas aga koeri, ütles "koht" ja sõitis koju oma mitteseadusliku relva järele. Naastes kutsus koerakesed enda juurde, suunas püssitoru otse näkku ja tulistas. Korjused viskas vana sigala sitapatareisse, et vahele ei jääks. Tegin toona sellest ka "Reporterisse" loo. Aasta oli siis 2009.

"Ma liituks sinu gängiga, aga seda ülekohut ja julmust ei suudaks ma taluda ning see on rohkem kui kindel, et läheksin taolistele jätistele kallale!", põhjendas üks naine loomapäästest eemale jäämise põhjusi eelmisel nädalal.

Tõsi ta on ja viha teeb see meeletult. Veel rohkem ajab aga närvi, et kaevata pole nagu kellegile, vaatamata sellele, et seadus üheselt loomi julmurite eest kaitsma peaks.

Taadu-Aadu teeb selles videos oma viimase etteaste ja tuleb tunnistada, et talenti tal oli. Täitsa armas oli sõpsi taas näha ja ta justkui polekski jäädavalt lahkunud.

Šokk ja hirm metsa jätmise ees oli vaesel loomal muidugist meeletu vaatamata sellele, et olime kõik paarikümne meetri kaugusel põõsa taga. Pärast andis ikka vaesekest lohutada. Oi ta oli kurb ja paanikas! Vaene koer ja olen ise ka üks paras loomapiinaja!

Vaadake ja mõelge kaasa ning proovige korraks koera nahka pugeda ning tunnetada seda hirmu ja ahastust, mis tekib võõras kohas pärast seda kui oled sunnitud oma "hea ja kalli" peremehe lahkumist abitult puu külge seotuna pealt vaatama .......