4. oktoober 2019

"Kelle koer? Jõlgub juba kolmandat päeva omapäi Tallinna ja Harku piiril?"

Päevale pani punkti telefonikõne, milles otsiti abi ühele koerale, kes juba paar-kolm päeva Harku karjääri lähistel asuvate majade hoovides nagu õige mees kunagi ringi tuuseldab. Veduri põikuulitsas elav mees oli mures ja paanikas:

"Kuule Valner, tule ruttu! Selle koeraga on midagi väga hullu tehtud! Ta on roheliseks nitrovärviga võõbatud! Appi kui haige maailm! Ta on näljutatud ka, terve kangi vorsti lihtsalt "hingas" sisse!"

Mees pani koera kinni ja jäi ootama. Taaskord olid hirmul suuremad silmad kui asi väärt - koer polnud näljane ja ka seesamune "värv" näitas, et temaga on hiljuti arstil käidud ning seljahaavu ravitud.

Oli ta auto alt läbi käinud või nahahädaga kimpus, uurida täpsemalt neid haavu või nahalaike ei saanudki, sest mind ta väga lähedale ei lasknud. 

Andsin meestele koti toitu ja palusin sööta ning küla vahelt uurida omaniku kohta. Ei taha ma neid koeri uisapäisa varjukasse stressama tarida kui kodu lähedal võib olla.

"Andke süüa kui peaks uuesti ilmuma. Laske vihmavarju kui ilm sant ja tüli ei tee?"

"Ei tee, ei tee! Panen ta jälle sinna tuppa, kust sa ta välja lasid. Seal pole tal häda midagi!"

"Ma uurin väheke maad ja helistame ülehomme uuesti. Homme pole aega. Siis vaatame edasi, mis temaga teha, aga hüljatud ta pole, sel koeral hoopis teine nägu ja tegu ja nälgas ka mitte. Sellega sa pingutasid nüüd küll üle. Kui ta tuleb ja läheb, siis peab ta ju kuskil elama."

"Äkki on kõrvalt külast? Eks me otsime omanikku ise ka."


Sama jutt ka Aespal jõlkunud vana-vana tiibetlase kohta, kellega me gäng ka varasemalt põgusalt kokku puutunud on.

"Vii varjukasse, vii varjukasse! Tal on sitt peremees, jalad ei tööta vanuril enam ja ka silmad on põletikulised. Ega tal kaua enam elada pole!", palus hea tuttav, kes just selle tõuga tegeleb.

"Seda enam ei vii! Las sureb kodus, mitte varjupaigas, kus hirm naha vahele kipub. Võin viia ta kliinikusse, teeme pikatoimelise antibiotsi, puhastame silmad ja paneme tilku, valuvaigistit saab ka, aga siis viin tagasi.

Kui see pere nii vilets oleks, siis ta nii vanaks ei elaks. Koerad on ka lollilt truud olgu see omanik milline tahes. Hella Janale, ta elab seal ja las korraldab kliiniku reisi ära, aga siis viime tagasi - las sureb ikka kodus."


"Kuule, sul on vist õigus", nõustus ta lõpuks. Ega ma tõttöelda teagi, mis tiibetlasest sai ja küllap on ta kodus tagasi. Ma vähemalt loodan, et teda kuskile ei veetud ega "päästetud" - las sureb ikka kodus oma inimeste juures. Nii loomale ja eriti koerale parem .......