20. oktoober 2019

"Anonüümne heategija maksis Sofi arve kinni!"

Annetuste kogumine on seotud suurte riskidega ja kunagi ei tea ette, millisele loomale inimesed kaasa tunnevad. On olemas muidugi mingid kriteeriumid ja "paremad ajad", aga kuidas sa ikka hädalise eluka kõrvale tõrjud põhjusel, et talle ju ei annetataks nagunii?

Samas peamine reegel on see, et täpset reeglit polegi. Minu senine suurim risk loomapäästes oli Täpiga, sest tegelikult plaanisin enne teda oma masina maha müüa, ühingu võlad kliinikutele suurusjärgus kuus ja pool tuhat kinni maksta ning kõik kuradile saata. Lõpmatuseni ei saa, ei jõua ja ei taha ka .......

Kahe masina alla jäänud Täpi puhul rääkisid kõik arusaamad eduka annetuskampaania vastu:
  • Liigsuured vigastused ja tõenäoliselt sureb ära
  • Omanikuga looma ei toetata
  • Kuu oli juba keskpaigast üle ja palgapäev kaugel ehk rahval pole raha
  • Taevasse tõusev ravisumma kergitaks ühingu võlakoorma juba väga suureks
  • MTÜ va "juriidiline keha" ei vastuta tegelikult tühjagi ja lõpuks tuleb ikka endal sõprade-tuttavatega rahaasjad ää klattida. Poleks esimene kord.
Läks aga hoopis risti vastupidi ja Täpile tehtud annetused purustasid minu kaheteist aasta senised rekordid mäekõrguselt ning andsid lausa uue tõuke ühingu arengule. Saime ka vanu võlgu ää maksta. Liisisime kaks päästekaubikut juurde. Loomulikult kulus enamus papist raviarvete tasumiseks ja küllap mäletate, et ilma annetusi juurde lunimata rokkisime pea sügiseni välja ning abi sai enneolematult suur hunnik sulelisi ja karvaseid. See oli vägev, aga kardan, et taolist kaastundepuhangut ja massilist kaasaelamist mu silmad enam küll ei näe.


Paar päeva tagasi palusin üsna raske südamega abi Muhumaalt pärit Sofile, kes oli surmale rohkem kui mõned sendid võlgu. Kõik märgid näitasid, et talle ei annetata ja nii ka läks - blogilugu jagati ja loeti palju, aga annetusi tuli vaid üksteist, summas 157.07 

Loomapäästegrupil on sel kuul otseseid kohustusi veel umbes seitsmesaja eest  ja kaheksasaja eurtsise arve lisandumine tegi olukorra veidi raskemaks. Oleme muidugist veel eraisikutele kuskil seitsme tuhhi kanti võlgu, aga need otseselt ei põle ja üles pooma mind ei hakata. Ja nüüd jõuame selle loo tegeliku põhjuseni. Ärkan mina nagu penskarile tavaks öösel üles, löön arvuti lahti ja kohe kukkus sõnum plinkima. Toon kogu vestluse täies mahus midagi muutmata teieni:

"Tere õhtust! Kandsin just Sofie raviarve Loomapäästegrupile üle. Pidage vastu!"

"Ohh sa pagan! Vaatasin eile just, et ainult 10 annetust ja inimesi eriti ei kottinud kui siis tuli sinult täislaks. Ole sa tänatud, olin päris mures juba, sest viie päästebussi rent on ses kuus veel tasumata. Kas sind avalikult tänada ka tohib?"

"No kui siis initsiaalidega... Eks seda oli arvata, et kedagi ei koti kui loom juba jalul, aga jah, millegipärast läks see asi hinge, et koeraomanikud ei andnud alla! 

Seal vast see vahe ongi kas loom on lemmikuks või võetakse teda võrdse pereliikmena! Oma kaaslast, lapsi , vanemaid jne ei panda ju magama! Ikka võideldakse lõpuni, olgu siis tulemus milline tahes ..."

"Igatahes suur tänu, kriban õhtupoole miskit valmis"

"Pole tänu väärt! Olge tublid!"


Hüppame korraks Täpi õnnetuse juurde tagasi. Ka siis kirjutas mulle just sama M.E initsiaale omav härrasmees:

"Käisin Loomade Kiirabi Kliinikust läbi ja arvan, et suudan selle koera raviarved tasuda. Pidi umbes üle 2000-de minema, aga saan vast hakkama! Maksin momendil 500 ära. 

Sul teisigi abivajajaid ja sain aru, et rahadega kitsas käes. Kui peaks Täpile veel vaja minema ravitoetust, siis andke lahkesti teada. Peaasi, et temaga kõik korda saab! Noh läks lihtsalt hinge see tema kurb õnnetus ......"

Olgu mainitud, et antud heasüdamlik härra pole teps mitte miljunäär vaid elab kõigest loomadele kogu hingest kaasa ja aitab nagu suudab. Ta ei oota selle eest medaleid, tänukirju ega taevasse ulatuvaid kiidulaule ajalehtedes või sotsiaalmeedia kommentaariumides. 

Tänapäeval, mil paljude egoism ja tunnustuseiha näib olevat narruse ja edevuse laata meenutava elukese tähtsaim osa, tundub lausa uskumatu, et ka selliseid inimesi elab meie seas. Eks ole? Soovitan siiski uskuda, sest iga viimanegi silp selles loos on puhas tõde. 

Aitäh M.E mitte ainult annetuste eest, vaid selle eest, et oled just selline nagu oled ning lihtsalt hea on elada teadmises, et sinusugused inimesed pole veel lõplikult välja surnud! Siiralt!