01 mai 2016

"Haapsalu karvikuks ristitud koer loovutati loomakaitse liidule, agamitte ainult sellest ei tahtnud ma rääkida"

Nii Loomade Kiirabikliiniku töötajad kui külastajad olid sunnitud eile kuulama Haapsalust pärit ja "karvikuks" ristitud koera nuttu. Karvik kukkus koheselt, kui ta omapäi kabinetti jäeti, kuulutama kõigile oma kurba saatust. Eks ta jõrras väheke ka  siis kui viimaseid protseduure tehti – nimelt jäi ju sideme alt karv pügamata ja enne haiglast välja kirjutamist oli vaja see töö ka ära teha. Vaene loom nii kartis, et lausa värises kui haavaleht. Lõpuks oli vaja siiski suukorv panna ja teda tugevalt enda vastu suruda, aga saime ka selle asja korda aetud.

Autosse tõstmine talle ei meeldinud, tegi sellist kisa, et terve Mustamäe kajas! Hea, et inimesi läheduses polnud!  Sõidu ajal ta "nuttis" mõistagi kartusest. Ellamaal pidasin isegi korra kinni ja käisin teist vähe rahustamas. Mõtlesin isegi, et äkki põikaks maakodust läbi ja läheks metsa vahele jalutama. Sellest siiski loobusin, sest ikkagi nö võõras loom ja äkki paneb punuma – otsi siis teist seal Soosalu metsade vahel taga ja ei pruugi leidagi.
DSC_0001Täna ma ei pea tegelikult enam üldsegi varjama kuhu Karviku viisin, sest juriidilises plaanis on koer nüüd loomakaitse liidu omand. Issand, kui nõme on elus hinge kohta omand öelda! Omanik IGOR DJAKONOV'i võitlusvaimust polnud õhtuks alles enam haisugi ja ta kirjutas ka loovutuspapritele alla. Sellest on muidugi omamoodi kahju, sest mina ajasin juba küll oksad laiali ja olin valmis väheke maid jagama. See, nagu paljud teisedki keisid, on minu jaoks seega oma lahenduse juba leidnud – loom on päästetud, heades kätes ja loodetavasti leiame talle uue ja palju parema kodu.
Paljud kindlasti ihkavad nüüd karmi karistust. Minul aga selline vere- ja kättemaksujanu puudub. Loomulikult on mingid kriteeriumid, millest ma ei tagane - kui näiteks looma on ikka füüsiliselt ja tahtlikult piinatud-tapetud jne, siis pole kompromissidele kohta. Nii palju olen ma põhimõtteline küll. Antud juhul oli tegu aga hoolimatusega. Lisaks polnud koera tervislik seisund ka sugugi nii hull, kui esmalt kartsin. No näiteks MARGE ARUMÄE Claudiaga ei saa seda isegi võrrelda mitte.
13128790_10153519395375895_148326861_o
Räägime ka karistamisest. RANDO RANDMA ehk uue nimega RASMUS LEMBER sai kolme looma tapmise eest 2 kuud, aga kinni pandi ta  varasemate pattude eest! Lahti lasti ta ka nagunii enne õiget aega ja kas see oligi siis vääriline karistus? Tegelikult poleks ta üldse kinni läinudki, aga loll tunnistas ise üles. Võib-olla aga polnudki RANDO RANDMA loll, vaid hoopis tark, sest vanglamüüride vahel oli tal turvalisem olla. Eestlastel on „pikk meel“ ja me oleksime veel aastakümneid arutanud, et mis ja kuidas. Venelastel on aga teine temperament ja julgus, nemad oleksid selle loomapiinaja lihtsalt ära lintšinud. Sestap oligi kõigile parem, et vennike sai justkui teenitud "karistuse“ kätte ja Aamen!
OLYMPUS DIGITAL CAMERAMilline karistus määratakse aga mehele, kes jättis oma koera pügamata ja ei viinud teda arstile? Võib-olla oleks võinud ka rohkem toita, aga ……? Rahatrahv 22 eurot või kuu aega tingimis selle eest, et ta oma lemmikut ei armastanud? Lisaks loomapidamisõiguse ära võtmine 3 kuuks?! See viimane säte on täna üldse mõttetu ja näidake mulle üks riigiametnik, kes seda reaalselt ka kontrollinud oleks! Õnneks või kahjuks pole ma mingi füüreri-tüüpi juht ja kõigil naistel loomakaitse liidus on täpselt sama palju sõnaõigust kui minul, sestap palusingi neil homseks otsustada kas kaebame pollarisse või mitte. Tegelikult pole ma IGOR DJAKONOV'iga veel kohtunud, aga seda ma teen ja siis võib mu seiskoht ka muutuda. Kui ma ikka näen, et tüüp on üsna süüdimatu ja plaanib uut koera võtta, vot siis lajatame täie rauaga. Veel tahan ma teada miks ta eelmised kolm koera ära surid ja kas neil seal Haapasalu korteris veel loomi elab?

OLYMPUS DIGITAL CAMERAOmetigi määran ka mina omamoodi karistuse ja ehk on see isegi hullem. Ma nimelt kirjutan ja räägin need lood edasi. Mäletate MARGE ARUMÄE lugu? Küllap ikka mäletate, sest andsin omalt poolt küll parima, et MARGE ARUMÄE nimi ei ununeks. Eks ta veider muidugi oli, kui ühes loos 10 korda mainitakse nii MARGET kui ARUMÄED, aga niimoodi see "mällu kinnistamine" käib. Hilisem meenutamine käib loomulikult asja juurde ja sestap praegugi, kui jutt on hoopis IGOR DJAKONOV'ist, kerkis justkui muuseas esile ka MARGE ARUMÄE nimi. Eks ole imeline?

Ega see MARGE ARUMÄELE mõistagi ei meeldi, sest KOHUS mõistis ta ju õigeks. Aga vaadake, mul on üsna ükskõik, sest olen oma ihusilmaga näinud MARGE ARUMÄE Claudiat ja tema kannatusi. Ma olen näinud MIREK MATIKAINEN'i poolt tapetud koeri ja pererahva pisaraid. Ma olen kantseldanud IGOR DJAKONOV'i karvikut. Ma olen selle läbi elanud, ma olen seda näinud ja ükski kohus ei saa mind sundida mälu kustutama ega vaikima. Loomulikult võivad tulla mingid nn "Valner laimab" keisid, aga las nad siis tulla. Pärast seda "naisepeksutsirkust" olen ma võibolla esimest korda elus absoluutselt vaba ja nagu öeldakse, siis karta tuleb ikka selliseid inimesi, kel enam midagi suurt kaotada pole. Mina kaotasin oma nime ja ega mul eriti rohkemat olnudki hinge taga. Kui olete tähele pannud, siis ka mind ennast nuheldakse ju täpselt sama moodi - nii kui on perevägivalla juhtum, siis on lausa kohustuslik mainida ka naisepeksja VALNER'i nime ja see, kas naine tarvitas rahusteid, pani tina, jahus enesetapust ning jooksis hullari vahet, ei oma väiksematki tähendust. Sellest ei kirjutata! Aga see selleks - see on juba minu lugu ja küll te sellest kunagi ka lugeda saate.
Kuigi ma IGOR DJAKONOV'i peale tige pole, siis ometigi ajavad ühed teised inimesed mul kopsu vägagi üle maksa. Jutt käib Sepamaa ühistust, Tammiku teel asjatavatest naabritest. „Kuradi sitapeade ja hoolimatute mölakate punt, kes te elasite selle koera kõrval oma 10 aastat ja vaatasite vaikides ta kannatusi pealt! Käige persse ja mädanege põrgus!“, tahaks ma karjuda. Kuidas see lugu välja tuli? Juhuslikul möödujal hakkas kutsast hale ja ta pani asjad liikuma ning olgu ta tänatud selle eest! Ülejäänutel oli savi! Kui lühikese keti otsas virelevaid haigeid koeri on Eestis sadu ja sadu, siis selliseid "vaikivaid loomapiinajaid", kes hoiavad heanaaberlikke suhteid, on tuhandeid ja tuhandeid! Ma ei ütle, et naabri peale peaks  kaebama, aga minge võtke vähemalt rinnust kinni ja öelge, et lõpetagu see jama ära, et te ei tolereeri sellist looma kohtlemist! Teinekord pole rohkemat vajagi.
Üks asi häiri mind veel. Ja väga. „Valner ees ja Valner taga ning lausa jumalus juba!“ Nõme lugeda ja tulge ikka maa peale palun. Oleks te öelnud seda 5 aastat tagasi, kui oma kodus hunnikutes hüljatud kassipoegi üles lutitasin või elamisse võetud võõrastele koertele kodu otsisin, siis oleks see ehk natukenegi põhjendatud olnud. Kadri Võrelist ma ei räägi üldse ja tema panuse kõrval olen ma imepisikesene liivatera! Täna ei viitsi ei tema, ei ka mina, enam niimoodi rahmeldada, sest see õnnetute loomade armee lõmastab su lihtsalt laiaks. Kes on kokku puutunud, teavad millest ma räägin.
Loomulikult me sekkume kui looma elu on ohus ja teavitame, koolitame ja vaidleme kohtus ning üritame riiki muuta  jne, aga põhitegijad on nendes lugudes hoopis teised inimesed. Paraku jäävad nad teenimatult tahaplaanile. Loomarstid ja hoiukodud teevad ära ju tegelikult enamuse tööst. Okei, tohtritele on see palgatöö, aga hoiukodud rapsivad ilma igasuguse tähelepanuta. See on tegelikult megasuur töö – igapäevane ravimine-toitmine-hoolitsemine. Lõpuks kiindud loomasse, otsid talle uut kodu. Kui ta kauemaks kätte jääb, siis hakkad ka armastama ning kõige lõpuks tulevad ka loobumispisarad. Loomulikult jääb närima ka vastutustunne hoolealuse edasise käekäigu pärast: "Kas läks ikka hea inimese kätte?"
Siinkohal kasutan juhust ja tänan viimase kahe kuu jooksul hoiukodu pakkunud inimesi – Külli Väikene ja Kaiu Hints näevad väga suurt vaeva Ottoga. Olga Hristina juures on järgmised kaks nädalat mootori vahele jäänud kiisu. Kaja Maisalu ja Kaija Paalberg hoolitsevad „karviku“ eest kuni uue kodu leidmiseni ja müttamist neil jagub. Loomade Kiirabikliiniku rahva ees ka sügav kummardus – tulgu ma öösel või päeval, olgu mul kaasas kajakarajakas või ribadeks sõidetud tänavakõuts - abi saab alati. Ka liidu juristidele Pille ja Piret Teesile olen tuhat tänu võlgu - vähe sellest, et kõik nad tee äärest leitud loomadele kodu pakuvad, möllavad nad loomade eest ka kohtus ja koostavad igasugu nõmedaid pöördumisi ehk maakeeli öeldes käivad riigiametnikele närvidele. Nagu isegi aru saate, siis iga looma päästmise taga on paljude inimeste töö ja ühte esile tõsta ning ümmardada on ülekohtune ja nõme.
Kuigi "karviku" puhul läks sedapuhku kõik väga libedalt, siis ometigi olin eile ja olen ka täna veidikene kurb – loomad poevad ju hinge ja kuidagi kahju oli sellest karvikust. Vaatan IGOR DJAKONOV'i allkirjastatud loovutuspaberit: „Säh, võta aga omale ja ongi kõik!“ 10 aastat sitta elu ja teda pole rohkem vaja. Pole ilmselt kunagi vaja olnudki ja vat nüüd tõuseb jälle viha: „Kuradi jobu, miks sa selle koera üleüldse siis võtsid?“
Õnneks läheb vähemalt selle kutsa eluke nüüd tõusvas joones ja Läänemaa varjupaigast saab ta niipalju hoolitsust ja armastust, et see võib teda ennastki imestama panna. Vastuvõtukomitee oli eile õhtul igatahes vägev – tuldi lausa koos lastega ja kõik ahhetasid, sest endisest pulstunud ja valuliselt liikuvast penist polnud enam midagi alles. Tõttöelda keegi ei uskunudki, et tegu on sama koeraga. Ega keegi uskunud ka seda, et me ta üleüldse kätte saame. Karvik ise häbenes oma „alasti olekut“ ja otsis kogu aeg lähedust. Siis kui ruumist lahkusime, tõi ta kuuldavale jälle hingekriipiva nutulaulu. Midagi polnud aga teha ja küll ta harjub. Loodetavasti leiame talle ka sellise omaniku, kes palju ükskõiksust taluma pidanud koerale eluõhtul nii armastust kui hoolitsust on valmis pakkuma. Siis ei jääks talle vähemalt Maa peal oldud ajast ainult viletsad mälestused ja see oleks ju vägagi tore.
Haarasin Läänemaa varjupaigast mootori vahele jäänud kassi kaasa, sest täna kell 1 on vaja ta arstile viia. Varjupaiga juhataja andis aga ühe töö mulle veel kaasa, nimelt Kullamaa vallas, Liivi külas, Majas number 2 elavat koer, kelle eest suurt ei hoolitseta ja kett on lühike. Loomulikult sisaldas teade hoiatust – ÄRGE MITTE MINGIL JUHUL MINU NIME ÖELGE! EI TAHA OMANIKEGA TÜLLI MINNA, AGA KOERAST ON KAHJU!
DSC_0006Vat nii need asjad meil Eesti riigis, ehk tegelikult ühes suuremat mõõtu külakeses, käivadki. Kui inimestel oleks vaid kodanikujulgust vägivallale, hoolimatusele ja muudele nõmedustele vastu hakata, siis poleks vaja ka igasugu looma-, laste-, looduse ja muid kaitsjaid. Paraku seda julgust napib ja eks siis peavadki teised need asjad korda ajama. Kas Kullamaa kutsa saab kiiret abi? Väga kiiret vast mitte, sest eile õhtul olin juba väsinud ja ei viitsinud-jõudnud-tahtnud veel ühe loomaga jaurama hakata. Lisaks oli vigane kass ka masina peal. Loomulikult paneb liit teele pöördumise Läänemaa vetrinaarkeskusele. Loomulikult jõuab sinna nädala-paari jooksul ka ametnik, kes kirjutab, et laias laastus oli kõik korras. Ma väga loodan, et ta räägib omanikele ka sellest, et ketikoeral peab olema jooksuruumi vähemalt 40 ruutmeetrit ja sel alal ei tohi olla selliseid asju kuhu ta kinni võiks jääda. Ma loodan, et ta lisab ka seda, et ketikoertega peab päevas korra jalutamas käima ning viskab pilgu peale ka kuudile ja kaelarihmale. Ma tõesti loodan.
Aga ka sellel Kullamaa koeral siiski veab, sest olen Läänemaaga seotud – mu maakodu on nimelt sealkandis ja ka vanavanemad on maetud just Kullamaa surnuaeda. Järgmisel nädalal, äkki juba homme, lähen siis plaanitust varem haudu kõpitsema ja kallid Kullamaa valla, Liivi küla, Maja number 2 elanikud – ärge pullige, tehke asjad korda, muidu läheb jamaks!

Ja saingi umbes 0,1 % hingelt ära rääkida ja tuju läks kohe palju-palju paremaks. Katame laua ja olgem siis rõõmsad nii Täpi, Otto, motokassi kui Karviku pärast! Neid õnnetuid hingi võiks siia paari kuu sisse mõistagi rohkem mahtuda, aga ka selle pisku päästmine annab ju rõõmustamiseks piisava põhjuse!  :)