06 mai 2016

"Ma ei hakka kuuli raiskama. Viin kuskile vee äärde. Eks siis näis, mistiinest emasest saab!“

Viimasel paaril kuul olen jauranud palju-palju lemmikloomadega. Mõned lood on lõppenud hästi, teised mitte. Reeglina me üritame ikka rohkem metsaasukatega tegeleda, sest lemmikutega tegelejaid on küll ja küll. Kui just otse pöördutakse või ise hädasolevale kiisule või kutsule otsa „komistame“, siis mõistagi me ka tegutseme.

foto-kuvatommis-74002647Metsloomad on aga meie kõigi omad, ehk õigem oleks siiski öelda, et mitte kellegi omad. Ka suhtumine on vastav. Kui riigieelarvest raha saime, siis oli neid üksjagu lihtsam aidata, sest tavainimene tunneb kaasa küll kiisule ja kutsule, aga rebase- või kajakapoja raviks juba annetama ei kiputa. Ometigi me oleme rõõmsad, et riigirahadest loobusime, sest see annab teatava vabaduse ning sõltumatuse. Rääkisin eile liidu juristi Piretiga ja ka tema ütles, et loomi kaitsta on kohe teine tera kui ei pea maaeluministeeriumi töllidega enam vaidlema ega neile aru andma.


Nüüd aga metsloomade juurde.

Eile saabus murekiri Mulgimaa noortelt. Palju räägitakse, et noored on enesekesksed ja looduses toimuv neid enam ei huvita. Õnneks see päris nii siiski pole ja kaastundlikke ning südamlikke noori kasvab peale mühinal. Mina küll vähemalt mures pole.

Ja nüüd auto alla jäänud saarmapere juurde:

091223aa321„Tere! Sõitsin mehega hiljuti pimedas koju, Viljandi linna läheduses. Järsku vaatasime, et kaks suurt tumedat kogu tee ääres. Keerasime ümber ja oh õudust - surnud isane saarmas ja tiine hingitsev emane saarmas!

Helistasime kohe keskkonnakaitse numbrile 1313. Tol hetkel Teie facebooki ei leidnud kuidagi. Jaurasime selle mehega läbi telefoni ligi 45 min (võis ka vähem olla). Tulemusena saadeti jahimees, keda ootasime veidi üle tunni. Kamandasin looma segavad autotuled maha ja jälgisime mehega vaest looma.

Uskumatu, minu mees, varastes kahekümnendates ja põikpäine nagu sellises vanuses ikka ollakse, nuttis sest ei saanud midagi teha kui saarmaema auto ees ringe esikäppadega tegi, pooleldi lamades. Me ei teadnud, kas midagi loomale peale tohib panna. Liigutada ei tohi, see on kuskilt meelde jäänud.

Jahimees tuli, üleolev ja kuri. Olles autost väljunud ja loomad üle vaadanud, viskas mõlemad maasturisse ja lausus: "Mina hädalasku tegema ei hakka. Viin kontrolli, eks näe mis emasest saab."

Ja nii me sõitsime tagasi koju, ühel silmad nutust punased ja teine kuri, sest kaotasime loomale väärtuslikku aega mitte midagi tehes. Oeh, nii pikk jutt. Soovisin küsida Teilt nõu, mida järgmisel korral teha ja ehk on Teil mõni kolleeg Viljandis, kellele teinekord helistada? Metsloomi on siinkandis palju ja patt on veel hingavatest loomadest naglalt mööda sõita või neid tee äärde vedada.“

Vat selline kurb lugu siis, aga enamasti läheb metsaasukatel peale auto alla jäämist veel viletsamalt – nad on nii tähtsusetud, et nende pärast isegi ei pidurdata. Abi saamine on aga juba täielik ulme!

„Sõitsin rebasest üle. Sõitsin kassist üle“, on nii tavapärane lause, et see ei pane kedagi pikemalt mõtlema ning tundub lausa normaalsena. Mis tunne oleks aga meil endil kraavis lahtiste luumurdudega valu käes piinelda? Vaevalt, et Keskonnaameti ja -inspektsiooni mantra „looduslik valik“ meilt valu ära võtaks. Ei võta ka loomadelt, aga keda see huvitab – nad on ju kõigest loomad!
saarmas
Need noored olid aga fantastilised – nad ei sõitnud mööda. Nad ei leppinud mingi loodusliku valiku mölaga ja käisid nii kaua pinda kuniks said jahimehe kohale. Vägev! Tegelikult ka! Rääkisin selle neiuga eile õhtul jupp aega telefonis ja ega ma mingit head nõu osanudki anda – Eesti riigis käivadki asjad niimoodi ja seda muuta on senini olnud võimatu. Tegelikult lähevad asjad hoopis hullemaks, sest viimanegi taastuskeskus pandi kinni ja enam pole nende õnnetute hingedega mitte kui midagi teha! Kui just inimesed ise, või vabatahtlikud, toimetama ei hakka, aga sedagi panevad keskkonnaametipulgad tegelikult pahaks.
x-15dccfb3-f102-41ed-a2dc-4315c30b2fe6
Ma olen ikka püüdnud empaatiavõimetutele tüüpidele tuua näiteid inimese varal. Ka Riigikogu Maaelukomisjonis tõin näite: „Inimkond areneb ja asjad muutuvad. Ka naistel polnud veidi üle saja aasta tagasi isegi valimisõigust. Mustanahalistesse suhtumisest rääkimata.“ Komisjoni liige Kaia Iva läks selle peale üsna närvi: „Ärge tulge siin ikka inimesi ja loomi võrdlema! Ärge hakake mulle naiste õigustest rääkima!“

Aga miks mitte võrrelda inimlooma ja nö pärislooma, sest me oleme ju nii sarnased – me kõik tunneme valu, me kõik tunneme hirmu , me kõik tahame elada.

Kala hakkab ikka mädanema peast. Sestap toon jälle näite inimese varal- Oletame, et mingid targemad ja suuremad valitsevad maailma ning sõidavad meist, inimestest, samamoodi üle. Mida ütleks selle peale peaminister, kui tema rase naine lamaks teeveerel vaevu hingamas, laps kõhus, abitult valudes maas ringe tegemas? Mida ütleksid teised valitsuseliikmed kui samasugune olukord juhtuks nende lähedastega? Ja siis tuleks see suurem ja targem "loodusekroon" alles jupi aja pärast ning viskaks peaministri naise, imekauni tulevase emme, Luisakese, nätaki autokasti ja ütleks: „Ma ei hakka ta sita peale kuuli raiskama. Viin kuskile vee äärde ja eks siis näis, mis tiinest emasest saab."



Heiki Valner