Polegi vist kirjutanud, aga kängurukass Steffi esimene opp läks vähe aia taha - luu nii hõre, et vardad tulid läbi luuseina ja naha välja. Väk! Jube vaatepilt. Steffy ise ei saanud aga nagu üldse sotti, et tal raudvarras antennina kehast välja turritab.
Sügasin kukalt, lugesin mitu korda kümneni, aga riskisime lõpuks siiski uuesti. Dr. Valdeko Paavel pani luud taas paika. Klaasiliimiga. Arvan, et klaasiliimiga - luud on ju sel kiisul nii õrnad ja rabedad nagu klaas ning sinna juba kruve sisse ei keera. Ärge päris sõnasõnalt võtke.
Risk õigustas täiega ja Steffy sai oma senise elukese parima suve. Karin vedis teda isegi randa kaasa. Muidu elab ta ikka kut vati sees, aga kiisu-ulakus lööb vahest välja ja siis teeb toas selliseid ringe kahel jalal, et Karin hoiab hinge kinni ja tõmbab siva-siva hoo maha enne kui taas miskit hullu juhtub.
Hea päästmine. Hea lugu. Hea kodu. Hea kass. Viimase aja ilmekama näolapi ja tänulikumaid ka minu arust, et eluvaim ikka sisse jäeti. Karin Krutob'il on oma seisukoht:
"Parim kass. Maailma parim kass, kes üleüldse eales sündinud on!"
