11. oktoober 2020

"Nälgas ja õnnetu see Kopli kiisu nüüd küll polnud"

Käisin, nägin, aga kassi kaasa ei võtnud. Miks? 


Otse vastupidi ja majaelanikud olid ta lausa paksuks nunnutanud. Ilmus too ca 10 aastane (täitsa huupi pakkumine, ilmselt ikka noorem) kiisu sinna Kopli majade vahele kevadel. Teise naabri sõnul olla ta juba paar aastat sealkandis siiberdanud. Võta nüüd kinni. Võibolla oli kunagi toakass, võibolla mitte - ei mina tea, pole selgeltnägija.


Üks naaber harjutab teda oma tuppa, aga seal ta pikalt olla ei soovi. Kiisu valis õueelu. Majaelanikud suhtuvad temasse heatahtlikult ja loomavihkajaaid seal õnneks ei ela. Pakkusin Loomapäästegrupi poolt vajadusel raviabi ja palusin loom kiipida ning ikkagi ta vastu talve tuppa saada.

Talv? Mis talv? Õues on paarkümmend kraadi sooja ja vähemalt Stromkal trahvib MUPO kõiki naisi, kel seelik pikem kui 10 sentimeetrit ja õieti trahvivad! Mina olen poolt! Lühikeste seelikute, mitte trahvimise poolt muidugi!


Sellele kiisule oleks mul juba ka kodu Vinnis olemas, aga ei hakka looma jõlgutama, sest äkitselt ei meeldi talle sealgi tubane eluke või läheb teise kiisuga raksu. Elame päev korraga ja pole tal momendil häda ühti. Täpselt nagu Žorikugi puhul palusin Paljasaare varjukarahval temaga seotud hädakisale läbi sõrmede vaadata. 

Ülehomme lähen uuesti külla, sest andsin nii majarahvale kui VInni-Katile mõtlemisaega. Teeme ikka nii nagu kiisule parem. Eks ole? Mõni tahab kindlasti kassikest "päästa". Aga päästa siis, mitte ära sokuta varjupaika või lõhkemiseni pungil kassitubadesse vaid vii ta oma koju ning ümbritse eakas loomake hoole ja armastusega. See on tegelik päästmine ja netis nutulaulude all kommenteerimine pole seda teps mitte. Tänan lugemast!