02 oktoober 2020

"Mees lasi hobustel nälga surra, aga kaevata pole kellegile!?"

"Tere, Heiki!

Suur tänu kirja eest! Riigikogu esimees Henn Põlluaas kohtub teiega heal meelel ja konkreetse aja petitsiooni üleandmiseks saame välja pakkuda järgmise nädala esimeses pooles. Kõige suurema tõenäosusega jääb üleandmine 42. nädala algusesse."

Lisaks Žoriku skulptuuri projektile saab kohe otsa ka teine algatus ja nimelt AITAB! kampaania loomakaitseseaduste karmistamiseks. Tänase seisuga on on sellega ühinenud 50 ettevõtet, mittetulundusühingut ja poliitilistest ühendustest Erakond Eestimaa Rohelised. Allkirju on tiba üle 7000, aga need, kel veel asi tegemata, saab seda teha kuni pühapäevani.
Mo enda lastel ja vanamehelgi oli käpp alla panemata, kuigi nad on sama suured loomasõbrad nagu ma isegi. Konkreetne ähvardus esimesed lastekodusse ja teine kõige hullemasse hooldushaiglasse paigutada, pani nad tegutsema ja täna on ka nende hääl esindatud - aitab loomade retsimisest, kõrini on!

Millega ma täna tegelen? Uurime ühte äärmiselt vastikut lugu, kus peremees oma suksud lauta sulges ja nad keset suve kaebuse kohaselt nälga suretas. VTA olla käinud enne seda kontrollimas ja kõik heaks tunnistanud. Siis mattis maha nii, et kabjad jäid maa seest välja paistma. Nii nad üles leitigi.

Vastik, õõvastav, suurt viha ja meeletut kurbust tekitav lugu. Raske ja väga piinarikas surm. Pange ennast nende vaeste hobuste nahka - süda tõmbub krampi! Loodus on toitu täis, aga näed seda vaid seinalaudade vahelt ning lihtsalt hääbud tasakesi kuniks jõudu enam pole. Külarahvas räägib, et mattes olla loomad üleüldse veel elus ka olnud. Tahaks ropendada. Tahaks lüüa. Kohe kõvasti tahaks lüüa! Kes see küll niimoodi teeb?

Muide, kes ei tea, siis Eesti riik looma näljutamist suureks patuks ei pea. Ei usu? Aga lugege ise. Toon välja vaid põhilise osa, aga selgitan, et see Riigiprokuröri seisukoht pole seotud eelpool mainitud hobustetapuga:

"Riigiprokurör märgib, et kuigi inimlikult on mõistetav, et inimese hoolitsusest sõltuv loom ei pruugi iseseisvalt suuta end toita, võib seeläbi ka toidupuuduse tõttu kannatada ja surra, ei ole sellise arusaama alusel võimalik sõnastada süüdlasele etteheidet karistusõiguse mõttes, kui koos toiduta jätmise fakti kõrval ei ilmne ka muid looma väärkohtlemist kajastavaid asjaolusid. 

Et looma toiduta jätmine põhjustab loomale järjepidevalt kannatusi või suurt valu, on arvamus, mis põhineb ettekujutusel, et inimene võiks tunda pikemaajalisel toidupuudusel kannatusi või isegi valu, kuid tuvastada selliste asjaolude vastavust ka loomal pole kriminaalmenetluslike vahenditega võimalik. 

Seega pelgalt toiduta jätmise fakti ei saa pidada piisavaks, et sedastada julmal viisil looma suhtes lubamatu teo toimepanemist. Looma nälga jätmise asjaolud võiksid teoreetiliselt looma julma kohtlemise tunnuste esinemise kõne alla tuua, kui konkreetses juhtumis esineksid selle asjaolu kõrval kogumis ka muud looma väärkohtlemist näitavad faktid (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu lahend nr 1-17-6466)."

Sa ei taha enam kunagi sellist juriidilist ajuvaba või õigemini lausa idiootlikku paska, mis kõlbaks meelevigase, mitte Riigiprokuröri suhu, lugeda? Siis kirjuta nõudmistele alla, sest praegu on veel viimane võimalus. AITAB!