12. oktoober 2020

"AITAB-2 lükkub taas veidikene edasi"

Žoriku skulptuuri ja AITAB! kampaaniale pidi järgnema AITAB 2 kampaania, mis maakeeli tähendas seda, et lähen poole kohaga pensile. Täitsa tõsiselt - ma nii ootasin ja lausa unistasin sellest - pole enam seda jaksu ja viitsimist. Ei ole ma enam mingi "vedur". Ei tahagi olla.

"Ei ühtki intekat, ei ühtki esinemist ja vaadake ise kuidas hakkama saate!", praalisin gängi-rahvale. "Taustajõuna olen olemas, aga ei midagi enamat. Mind pole kuskil, aga ometigi olen kõikjal kuid ainult varjuna. Olen peidus. Vähemalt avalikkuse jaoks. AITAB küll sellest taidlemisest ja te noored mürage edasi!"

Täna pidin minema Saaremaale ja veel suurema plaani kohaselt unistasin, et leotan varbaid kuu või paar. Praegusel ajahetkel peaksin istuma rannamajakese saunas. Lörri läks aga see asi taas, sest gängi lapsed läksid isekeskis kaklema ja nüüd tuleb kasvatajana neid tutistada ja muudkui kasvatada ja kasvatada. Lapsed peavad kasvatatud olema! 

"Hüvasti Saaremaa! Hüvasti poolpension! Oodake veel natuke. Ma varsti kohe tulen!"

Koostööpartnerid ja kliinikud viisin võimaliku muudatusega kurssi, et hiljem keegi ei kiruks kui võlad üle pea ühingul kasvavad. Dr. Valdeko Paavel põrmustas mo unistuse julmalt:

"Siis usaldusega seotud privileegid kaovad, aga kas sa ise ka usud, et loomapäästest lahkud? Sa oled kümme korda proovinud ja alati juhtub midagi, mis su paigale naelutab! Sa ei lahku kunagi või lähed vaid jalad ees!"

Kurat see oleks küll kurb ju, sest elu lõpuni lõhkiste-katkiste loomade-lindude keskel ei tahaks nüüd küll olla. Elul võiks ja peaks mulle miskit kenamat ka ikka varuks olla.


Natuke nalja ka, sest ega parlamendis käimine pea surmtõsine olema. Kõige suurem šokk tabas mind kui Loomakaitse Liidu juristist hea semu Piret Tees oma isikukoodi Riigikogu valvurite jaoks saatis. Muidu ei laste sisse ju.

"Appikene! Sa oled ka juba vanamutt ju! Elu möödas peaaegu ja aint loomi kaitstes! Vaesekene! Anna andeks, aga pean su MFL-st maha tõmbama."

See talle muidugi ei meeldinud ja tuli täna Toompeale täitsa tige ja näost hall. Selge see, sest ega keegi ei taha ju sellest MFL-st välja kukkuda. Vana sõpruse nimel tegin talle erandi ja seoses raske majandusliku olukorraga lubasin ta 25 euri eest uuesti MFL-i lisada. Pireti nägu lõi kohe särama, aga raha lubas raha kanda Loomapäästegrupi kontole.

"Mis asi see MFL on?", tahate kindlasti teada. Ärge jamage, teil kõigil on see nagunii olemas! No ja Riigikogus siis küsiti, et kuhu lähen? Vastasin, et hambaarsti juurde - sealmajas pidavat kõikse parem olema.

"Ku-ku-ku-kuhu? Ke-ke-kelle juurde?"

"Dr. Põlluaasa juurde. Ta ootab. Kokku lepitud."

"Ma ei teadnudki, et ta hambaarst on ja siin patsiente vastu võtab"

"See polegi avalik teave!"

Edasi tuli juba samasugune turvakontroll nagu lennujaamas.

"Pange asjad karpi, jope ka palun."

Panin, aga aparaat va raip ikka piiksus.

"Kas ma pean pommivöö ka maha võtma või?", silitasin oma suurt kõhtu. Vedas. Ei pidanud. Kurat, kus magu on ikka kerkinud. Teleloost hiljem nägin. Endalgi vastik vaadata. Väk! Ei joo õllet, aga liikumiseks pole jaksu pärast borrelioosi. Täitsa karm. Tonnide viisi ravimeid võtnud, aga tolku netu! Enam ei võta, aga vististi olen varsti sama suur kut vaal. Võibolla lähen lõhki? Tont seda teab?

Eluaeg megaaktiivne olnud, aga nüüd nagu rauk. Tigedaks ajab. Täiega. Istusin ükspäev pargis ja vaatsin kuis inimesed jooksid. Kas ma ka kunagi veel joosta saan? Küll ma saan. Lihtsalt pean saama. Muud valikut pole.

Nüüd on vaja siva-siva gängi-laevuke otseks saada. On teine väikese sisetüli käigus liiga kreeni vajunud ja seejärel trümmid taas rahalastiga täita ning pärituulega merele saata. Vat siis küll AITAB. Kuskohast küll ise energiat saaks? Kui keegi teab, siis andku teada! Kulub väga marjaks ää. 
Aaa, see MFL-i asi tahab ka selgitamist. Aa, aga vat ei ütle! Piret ei lubanud. Saladus. Kuss-kuss!