Annetajatele, aga eelkõige püsiannetajatele, kes tagavad teatava stabiilsuse, tahame midagi vastu anda ning parasjagu alles mõtleme välja kuidas seda kõikse mugavam teha oleks.
Idee on lihtne - iga mats ja tots, kel pole "kümnekast" igal kalendrikuul aasta otsa jutti kahju, loetakse "LPG toetajaliikmeks" ning ta saab vastava kaardi, mida aksepteerivad ka meie koostööpartnerid ja valitud loomakliinikud. Ühesõnaga muutuvad need head inimesed ka nende firmade püsikundedeks ja saavad samaväärsete allahindlustega koheldud. Kui palju keegi hinnast alla teeb, on koostööpartnerite otsustada ja Loomapäästegrupil siin kaasarääkimise õigust pole.
Olen konto väljavõtteid sirvides silmanud ka üksjagu suuremaid annetusi, mida toetajaliikme statuut ette näeb ja vat need inimesed tahaksime ka üles leida ning tänutäheks kaardi pihku pista. Neil pole sellest ilmselt sooja ega külma ning paljalt nime ja kontonumbri teadmine ei pruugi meid ka kokku viia, aga vähemalt üritame. See on meie jaoks paganama suur asi. Lausa ekstensiaalne asi nii ühingu kui meie hoole all olevate loomade-lindude jaoks.
Ajaarvamine hakkab tagasiulatuvalt pihta selle aasta jaanuarist. Raamatupidaja saatis mu kukele ja ütles, et tema seda küll tegema ei hakka kuna see olevat megamahukas töö. Pole hullu, küll me leiame kellegi, kes need numbrid ükshaaval ritta seab, aga see võib võtta natuke aega. Kui oled järjepanu annetanud, aga millegipärast kahe silma vahele jäänud, siis anna endast julgelt teada - info@animalrescue.ee
"Ei mingit valehäbi või tagasihoidlikkust, sest me oleme tõesti tänulikud!"
Just eile pöördus meie poole üks Tartumaa vallaametnik, kes uuris kuidas ühest poegi imetavast repsist lahti saada - olevat kahejalgsele inimetavale emmele ohuks. Ei saa aidata - pesarahuaeg ja ohuks on ju tegelikult kahejalgne emme, kes veidi teistmoodi emmest aru ei saa. Nii ma ütlesingi, et kannatagu ära. Provva olevat isegi kohalikku jahimeest keelitanud neil kõrisid läbi lõikama. Soovitan tungivalt seda mitte teha - te jõua seda avalikku kisa ära kuulata, mille me siis valla päästame!
Kardetavasti teist sellist looma, kes nii-nii paljude inimeste südametes kaastunnet leiab, ma rohkem ei näe. Seni pole igatahes olnud. Reaalne elu on väheke teine - annetusi laekub kuus juhtumipõhiselt umbes 3-5 tuhhi, Vaja oleks kaks, veel parem kolm korda rohkem ehk palju tööd on vaja selles vallas teha ja teeme ka. Juba käesolev kirjatükk täidab seda eesmärki.
Kodulehel käib jooksvalt remont - tuulutame tube, pühime põrandat ja viskame seintele uut värvi peale. Ei hakanud lehte hooldusrežiimi panema ja kõik toimub reaalajas. Seetõttu võib esineda ajutisi vigu ja apsakaid, aga loodetavasti ei pane te seda meile pahaks, sest põhiinfo on igati orlungis.
Annetusvõimalused nagu mTasku ja PayPal on nüüd ka olemas. E-kaubandus tahab alles sättimist, kaardid ja kruusid on Tallinnas ja Haapsalus üle antud, aga müügikohti tuleb juurde ja vastavalt lisame neid siis ka kodulehele. "Deadline" on 1. juuni, mil peaks kõik taas jonksus olema.
Fännidele mõeldud t-särke me tänavu juurde tellima ei hakka - esiteks pole raha, teiseks on ligi kolmandik veel müümata. Uued, veel uhkema väljanägemisega kruusid tellisime aga küll, sest eelmine sats osutus loomasõprade seas üle ootuste popiks. Eelmise aasta mudelitest on alles vaid 5 Täpiga ja 2 Otto ja Vincentiga kohvi lürpimise vahendit. Viimaseid on siis kummatki üksainumas.
Tema pere otsustas allesjäänud rahakese Loomapäästegrupile annetada. Pärast blogilugu hakkas nii mõnigi õel vennike kadedusest hingeldama ja kuulujuttude kohaselt olla me saanud lausa kümneid kui mitte sadu tuhandeid.
Ei mingit saladust! Tegelikult oli summa 1200 eurot ja otsustasin selle eest kruuse tellida. Miks? Aga sellepärast, et see summa oleks hajunud jälgi jätmata nagu sahmakas vett kerisele!
See raha oleks näiteks katnud vaid kolmandiku Defu raviarvest ja seejärel poleks seda heategu nagu kunagi olnudki. Nii ma ei tahtnud ja nüüd jõuab tükike Kristjanist ja ülivahvast koer Zorrost kruusi ostes ka teie koju. Nii austame kaude meest, kes palju head teinud ning elusloodusest ja loomadest väga hoolis. Kruuside müügisummast pool läheb raviarvete eest tasumiseks ja teise poole eest tellime muudkui uusi kruuse juurde - see ratas jääbki veerema ja nii jätkuvad ka Kristjani püsiannetused, kuigi ta ise neid enam otseselt teha ei saa ......
Gängi juhatus muutus ka. Miks? Vastan? Püssirohi sai endal selleks korraks otsa ja tervis nöögib pärast borrelioosi täiega. Tegelikult ei saa ma õieti liikudagi ja mis kuradi päästja ma olen, kes vigastatud looma kohale kummardatud ei saa või sadat meetritki joosta ei suuda?
Staganatsioon on viimane asi, mida ma gängile soovin ja las noored aga müttavad - ei ole mõtet ju kümne küünega toolist kinni hoida kui endast enam väga asja pole. Eks ole?
Eelkõige koostööpartnerid ja mõned loomasõbrad olid seetõttu mures. Kahe kliiniku nõudmisel pean kallite ja keeruliste operatsioonide läbiviimisel jääma garandiks. See ei tähenda, et peaksin arved omast taskust kinni taguma vaid annetuskampaaniate läbiviimine ja trummi põristamine on see, mida oodatakse.
Tegelikult ei muutu aga suurt midagi ja tants jääb samaks. Isegi partnerid ei vahetu - loomapäästegrupi vabatahtlikuna allun juhatusele ja viin nende otsuseid ellu. Juhatus omakorda allub Üldkogule, kus mul on asutajaliikmena sõnaõigus. Taoline emotsioonivaba sõltuvussuhe on kasulik ja tagab stabiilsuse. Lihtne ja turvaline, et asi "lappama" ei läheks nagu mõnede egomaniakkide puhul, kes vaid enda upitamiseks loomakaitsjatega liitunud on.
Seejärel naaseme tavapärase elu juurde ning loodame, et uut abivajavat niipea ei saabu. Ideaalis võiks iga vabatahtliku ümber moodustuda 25 kilomeetrine tsoon, mis tagaks operatiivsuse vähemalt nende loomade-lindude jaoks, kes puuri mahuvad ja keda on võimalik turvaliselt eramasinas transportida. Päästekaubikud "müravad" vähe laiemal trajektooril ja reageerivad metsloomade ning suuremate elukate või väga haigete-katkiste patsientide puhul. Ideaalis võiks olla palju-palju rohkem aktiivseid vabatahtlikke, sest siis ei koormaks me ühtesid ja samu inimesi üle. Muidu see muutub juba päristööks, aga sel juhul võib kaduda ka kogu ilu ja võlu nagu palgatöö puhul pahatihti minema kipub.
Kui su eraelu ja töö võimaldavad loomade ja lindudega toimunud õnnetustele reageerida, siis anna endast teada ning täida alljärgnev avaldus. Kui mitte, siis saad toetajana ikka aktiivgruppi ja loomi kas ühekordse annetuse tegija või püsitoetajana aidata.
Tegelikult hakkabki kõik just Sinust enesest pihta, sest ilma annetusteta ei suudaks me aidata mitte ühtki lindu ega looma. Tänan lugemast, kaasa mõtlemast ja Loomapäästegruppi toetamast!
