Ühiskonnad vajavad kangelasi ning taolisi inimesi, kes teiste nimel oma eluga riskivad on ajaloost teada küll ja küll. Kui enne oli vaja kuuli ette hüpata või põlevast majast vähemalt inimesed välja tuua, siis praegusel ajal piisab ka käte pesemisest või kassajärjekorras paarimeetrise vahe hoidmisest.
Näh, üks aevastas ja pani käe suu ette. Kangelane! Hurraa ja hakkame aga ausambaid püstitama. Algatuseks võtame maha Vabadussamba ja paigaldame selle asemel kanglasvalituse tegelaste kujud.
Ei ole see käe suu ette panemine ühti kangelastegu vaid elementaarne käitumine ja viisakus teiste suhtes. Sama elementaarne on aidata ka meist erinevaid elushingi, kellega seda planeeti jagame.
See on paraku enamuse jaoks juba veidi üle võlli arusaamine. Õnneks pole see betooni valatud reegel ning hoolivad inimesed pole teps mitte lõplikult välja surnud. Täna räägingi ühest toredast Lääne-Virus, Kadrinas elavast maamehest, kes esmapilgul just tavapäraselt ei käitunud.
See on paraku enamuse jaoks juba veidi üle võlli arusaamine. Õnneks pole see betooni valatud reegel ning hoolivad inimesed pole teps mitte lõplikult välja surnud. Täna räägingi ühest toredast Lääne-Virus, Kadrinas elavast maamehest, kes esmapilgul just tavapäraselt ei käitunud.
"Piiks-piiks-piiks", kostus sahvrist ja vanahärra Helmar Tamm läks asja uurima kuid kõik oli korras. Taat pidas seda vanusega kaasnevateks luuludeks kui korraga imelik inin taas aina valjemaks ja meeleheitlikumaks muutus. Helmar surus kõrva vastu seina ja just sealt see hääleke tuligi.
"Kes see kurinahk nüüd seal küll võib olla? Äkki hiir või mingi lind? Võib-olla hoopis kass? Kuidas ta küll sinna pääses?", pidas mees enesega aru.
Olen aja jooksul kokku puutunud küllaltki paljude juhtumitega kui lind või loom jäetigi "seina sisse" aeglaselt surema. Majanduslikus mõttes on see ka arusaadav, sest keegi ei taha ju remondile raha kulutada. Õnneks on mul ka palju risti vastupidiseid lugusid pajatada ja vanahärra Helmar lisas neile veel ühe peatüki juurde.
Taat ei hakanud kõike rahasse ümber arvutama, tõi kangi ja raius sahvri seina augu. Õige varsti pistis sealt oma peakese välja kiisupoeg, kes arglikult ümbrust uuris. Taat võttis kassitite õrnalt sülle ja helistas Loomapäästegrupi infoliinile 1414:
"Tuttav andis te numbri. Sain seina seest ühe kassi kätte. Ei mina teda omale taha, vanus ka kõrge, aga mida nüüd edasi teha? Võtate äkitselt omale ja toimetate edasi?"
Gängi uus boss Erko Elmik lõi masinale hääled sisse ja sõitis Kadrinasse. Edasi viis kiisupoja tee juba Paides asuvasse Paikassi ühingusse, kus Virge Piisner tema eest edasi hoolitseb ja uue kodu leiab.
Täiesti tavaline lugu, mis normaalses ühiskonnas vast kirjutamist ei väärikski. Õnneks või kahjuks pole me normaalne ühiskond kui just looduse ja teiste liikide hävitamist normaalsuseks ei peeta.
Kas vanahärra Helmar Tamm on kangelane? See on juba suhteline ja tema enda arust ei teinud ta ju midagi erilist. Ka inimeste jaoks pole ta kangelane ja üsna paljud on seda meeltki, et vanamees on omadega lausa peast "sassis", sest neid kuradi kasse on niigi palju - nüüd üks veel juures! Sellesamuse armsa kiisupoja jaoks on ta aga kindlasti kangelane. Kuigi loomakese jaoks ei seostu see nii, aga selge on see, et ilma Helmari abita oleks ta päevad väga vaevaliselt ja kurblikult mjägudes otsa saanud.
"Ole sa meheks Helmar ja suur aitäh! Puhas rõõm ja õnn, et taolised heasüdamlikud "napakad" jätkuvalt maamunal edasi elavad ja loomadele nende hädas abikäe ulatavad!"
