30 oktoober 2019

"Loomapäästja vajas ka ise päästmist!"

"Suure plaani" kohaselt hakkasid päästjad paadiga luike karjääri tagumisse otsa ajama. Olin juba oma kümme ringi ümber selle järvekese jooksnud ja võhm hakkas otsa lõppema. Lisaks oleks siis ka kohe linnu bussi saanud panna.

Sestap sõitsingi sinna liivaluidete vahele. Mida mul karta? Neil pollaribussidel on ju nelivedu ja mo omal ka vints veel ees! Ülehindasin end ja masinat ning kinni me jäimegi, sest auto jäi künka otsa magu kiik.
Ei aidanud vints ja ei aidanud sikutamine - seisin nagu kännu taga. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Hellasin 4x4 jeebi meestele, kes oma maasturitega ikka hädalisi aitavad.


Varsti olid nad kohal lausa kolme autoga. Kõik tuttavad näod, sest ma ise ka ju eluaeg jeeparitega ringi müranud ja "eriti vinge" off-road'i vennike omast arust. Dima jõudis esimesena ja sikutas mu mängleva kergusega tagasi tugevale pinnasele.

"Kurat küll! Tuleb ikka loomapäästebussid maha müüa ja maasturid osta!"

Teisena jõudis Alex, kes ettenägelikult ka kohvi ja suitsu kaasa haaras. Mees arvas, et olen silmini sees ja aega kulub hommikuni.

"Palju ma võlgnen?", pärisin tänulikult.

"Nalja teed või? Mitte midagi!"

"Te siis samasugused napakad nagu ma isegi, kes ilma rahata pulli teevad?"

"Tuleb nii välja! Mine päästa aga loomi edasi. Ära lobise tühja!"

Olge te tänatud mehed, et jännist välja aitasite! Jäin teene sisse!