13. juuni 2018

"Rongilt löögi saanud Pirru taastub ja on valmis uude koju minema!"

Aeg on sealmaal, et Loomakaitse Liit ei saa Pirru jaoks enam eriti miskit teha ja sestap on aeg küps talle kodu otsima hakata. Kaalusime ka varianti, et kutsa vanahärrale tagastada, sest ega ta ju südamest halb inime pole ja loomi sihilikult ei piina. Lõpuks siiski loobusime, sest:
  1. Ükski normaalne inimene ei pane hulgimurdudega koera ketti vaid pöördub arsti poole.
  2. Mehe arusaamine, et loomi ei pea ravima ja nad paranevad ise, pole vastuvõetav.
  3. Tõenäoliselt jalutab härra ka tulevikus lahtise koeraga raudtee läheduses, sest ta lihtsalt on nii harjunud
  4. Loomakaitse liit ei tolereeri koerte ketis pidamist, aga sinna Pirru oleks taas jõudnud.


Alguses läks Pirru hoiule mu sugulase Rita Randviir'u juurde. Ellamaal tehti temaga väga korralikku rehabilitatsioonitööd. Muide, Rita tegelebki hobuste füsioteraapiaga ja praktiseeris seda ka Pirru peal. Toimis täiega! Pirru paneb käpa ilusti maha ja valetpidi juhtub see minema vaid üksikutel kordadel. Enamasti siis kui ta seisab. Muidu tatsab aga täitsa kenasti, kuigi jalg veidi tudiseb. 

Pühapäeval tõi Katrin Lehtveer ta linna hoiukodusse, sest esmaspäeval oli ortopeedi Garri Tralmani juures aeg kinni pandud. Pirrut tohterdanud loomaarst Kelli Lomper konsulteeris temaga varasemalt ja kõik märgid näitasid, et Pirru jätkab kolmel käpal. No pole midagi päästa kui nii palju õnnetusest aega mööda läheb. 


Praegu läheme aga veidi risky businessi peale välja ja ei sekku - luud juba armistunud ja lõhkuma hakates võivad närvid viga saada ning siis võib kõik palju hullemini minna. Ei julge riskida. Pöidlad pihku ja loodame, et koera noor organism saab hakkama. 

Seega on Pirrule vaja vaid aega ja vaikset reziimi, et istmikunärv saaks rahus taastuda. Taastumiseks võib kuluda veel kuu-paar ja ka peale seda oleks kindlasti soovitav veelkord külastada arsti, et kontrollida kas asi liigub ikka paremuse suunas.


Nüüd läheb aga väga kiireks, sest praegune hoiukas saab teda hoida vaid reede keskpäevani. Ma väga loodan, et vaene koer ei  pea taas nn ajutiste inimestega harjuma hakkama vaid saab ikka päriskoju. Tõttöelda ega need jõlgutamised kellegile hästi mõju, aga mida sa ikka hädaga teed.

Tüdrukul on hetkel jooksuaeg, aga selle lõppedes võiks sterrimise lõpuks ära teha. Koeral lihtsam ja omanikul ka kergem! Iseloomust ka natuke. Teiste koerte suhtes on ta suhteliselt leebe, kuigi ega me teda kellegiga kokku lasknud otseselt ei ole. Väikesed koerad pakuvad veidi rohkem huvi, aga parem oleks taastumise jaoks kui ta oleks pere ainus koer. Eelmises kodus oli küll üks vanem emane, kes oli lahti, aga ketis vireleva Pirruga ta väga kokku ei puutunud. 


Söögi suhtes pirtsakas ei ole. Rihmas jalutamine hakkab juba varsti ka selgeks saama. Õppida talle meeldib ja inimeste suhtes on väga-väga-väga leebe. Kui oleks Pirru võimuses, siis ta lausa poeks sinu sisse! 

Ka on ta väga usaldav ning kannatlik. Näiteks Katrin mudis teda arsti juures nii nagu ise tahtis, aga ei mingit urinat ega vastuhakku! Usaldas ja teadis, et talle soovitaks head ja inimesed pingutavad tema nimel. Rohkem ei oskagi nagu midagi öelda  ja eks uus kodu saab teda juba põhjalikumalt tundma õppida.

"Ta on ülihea, armas ja lühikese ajaga jube kalliks saanud koer. Need inimesed kindlasti ei kahetse, kes talle kodu ja sõprust pakkuma hakkavad!", olid kokkuvõtvalt kõikide Pirruga kokku puutnud inimeste kindel veendumus. 

Pirruga puutus kokku palju inimesi, aga ma ei saa kõiki nimesid välja tuues tänada, sest ma lihtsalt siin mere taga pole väga mandril toimuvaga kursis. Sestap leppige ühe suure kalli-ralli ja sügava kummardusega minu poolt! Te olete vägevad! Ja nüüd aitame üheskoos selle teise võimaluse saanud koerakese ka heade inimeste juurde ja ongi järjekordne eluke päästetud! Mina tänan!

Täpsem informatsioon: 50 83 336, katrin@loomakaitse.eu


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar