16 juuni 2018

"Ei ole mina mingi koerakasvataja!"

Kunagi viisin ühele vanapaarile koera. Seejärel kassi ja lugesin targad sõnad peale. Memm noogutab ja paneb kõik kirja. Taat tuleb ja ütleb salaja:

"Sa võid ju rääkida, aga nagunii me keerame selle looma tuksi!"

Minuga on täpselt sama lugu ja lapsed, naised ning loomad lihtsalt istuvad pähe. Nii on kogu elu olnud. Ka Ruudi on selle ehedaks tõestuseks. Loodetavasti neid pilte loomakaitse liidu koeraspetsid ei näe, sest siis visatakse mind liidust küll välja.




Neil naistel on ikka kord majas - koerad elavad nummerdatud riiulites ja puurides ning on vait. Käivad ainult rivis, hingavad vaid perenaise loal ning söövad noa ja kahvliga. Üks oleks korra isegi ära lämbunud, sest perenaine keelas hingata ja unustas selle siis ise ära. Poole tunni pärast oli kuts lääbakil, aga jäi ikka ellu. Vat see on kord.

Ruudiga on nagu on ja ilmselt seda aedikus ja metsas elanud üliarga tegelast enam diivanilt maha ei saa! Kolmas päev minu juures ja ongi korras! Süüdimatu ja ta vaatab veel naglalt otsa nagu peakski nii olema! Uskumatult ülbe tüüp!

"Paar päeva tagasi ei julenud ta tuppagi tulla ning käis ettevaatlikult nagu klaasil!"

Olgu see teile õpetuseks ja ärge usaldage omi loomi minu kätte! Tuksi ma nad keeran!