12. juuni 2018

"Sülekoer Ruudi"

Täna arsti juures selgus, et tegemist pole šveitsi lambakoera vaid suuremat kasvu chihuahuaga ning koheselt muutus ka Ruudi suhtumine:
"Võta mind sülle! Minu koht on sinu süles!"

Tegelikkuses kartis Ruudi hoopis kliiniku treppi ja sestap tuli pisikest natuke aidata. Laias laastus oli tervisega kõik korras kui peitemunand välja arvata, aga küll selle üles leiab kui järgmisel nädalal lõikuseks läheb.

Käpp teeb muret. Arstid viga ei näinud, aga ometigi teeb kohati vaesele loomale haiget - ühel päeval lonkab, teisel mitte. Hommikul jookseb nagu noor kits, õhtul uimerdab nagu saja aastane. Küll ka selle vaeva põhjus selgub järgmise nädala alul, sest narkoosi ajal saab põhjalikumalt uurida. Õige asi see igatahes pole, kuigi kondid olid terved.


Me siiski ajasime Ruudi ja Leedi lahku, sest üheskoos olid nad väga põgenemisvalmis ja arad ikka ka. Esialgu tundub, et see oli väga õige otsus, sest eks nii julgus kui argus kandusid teineteisele üle. Veel üks veider asi, aga nädalake metsas muutis Leedit kõvasti paremuse poole ja enam ta ei rooma mööda maad ning ürita meeleheitlikult ükskõik kelle eest varjuda. Hoiukodu perenaisega klappis ta totaalselt hästi, aga sellest kriban juba homme.

Kliiniku ees selgus, et Ruudi on ka ehtne tibimagnet ja tulevikus hakkangi hoopis koos temaga lantimas käima, sest Taadu-Aadu jäi selle koha pealt ikka lahjaks. Tuleb ju kellegi süüks ajada kui ise enam nii väga ei ruuli! Eks ole?


Unarusse jäetud ja õues omapäi elanud kutsadel on täna üks katsumus veel ees - nad peavad nimelt toas ööbima. Käisin kella kümne paiku linnas Leedil külas ja ta tundis end suurepäraselt. Ka Ruudi kiirendas sammu kui pissimise retkelt tulime ja tahtis kohe majja. Säh sulle koera koht on õues! Ei ole ühti!


Sel kuul me neid ägedaid kutsasid veel käest ära ei anna, sest tahame kõik protseduurid kliinikus ise ära teha ja vähe tõhusamalt ka inimesega harjutada. Kes aga mõtteid mõlgutab, siis pangu aga pilk peale ja mõelgu kõik koeravõtuga seotu hästi järele. 

Kuna nende tulevik ja see millist elukest nad elama hakkavad, on minu vastutusel, siis võin ajada juuksekarva üsna pooleks, aga esmajoones tähendab see ikkagi suhtumist koerasse ja millist rolli uues peres temas nähakse. Palun mõistvat suhtumist, aga mind jääb lihtsalt üliväga kriipima kui nad peaksid edasises elu näguripäevi taluma.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar