9. juuni 2018

„Kätte saime! Nädal aega metsas redutanud „šveitslased“ on õnnelikult hoiukodus tagasi!“

„Heiks, Ruudi tuleb nüüd sinu poole!“, hüüdis Saaremaal meie loomakaitse-värki juhatav Marge Kaju poolsosinal. 

Edasine võttis minul, kalgil inimesel, mõrtsukal ja erumajoril, kes emotsioonivabalt tuhandeid sõdureid lahingus süümepiinata surma saatnud, silma niiskeks. 


Ruudi tuli ettevaatlikult hiilides ja siis ära tundes sööstis justkui vibunöörist vabastatud nool minu juurde. Ohh seda hüppamist ja rõõmu, mis ägeda niutsumise saatel toimus!

„Ohh sind totakat. Me oleme teid ju terve nädal otsimas käinud. Kuidas sa enne ära ei tundnud? Ma ju röökisin metsa vahel lausa hääle ära? Miks sa nii palju rõõmustad? Me oleme ju ainult mõned korrad näinud!“ 


Mo puhastverd sprech-hund Adolf von Wallnerhausen ehk maakeeli lihtsalt Taadu-Aadu vaatas seda keksimis-lakkumis rõõmukarusselli hämmeldunult pealt kuniks hakkas lausa jõuga Ruudit eemale nügima.

„Hallooo metslane! Mine oma võpsikusse tagasi! See on minu Heiks! Kas sa kuulad ka? Lõpeta kohe ära metslane!“

Ruudi ei lasknud pisikesel koerapässil end segada. Marge tuli ka lõpuks meie juurde ja ainult imestas:

„Kahju, et telefon autosse jäi. See oli nii kena vaatepilt kui ta sulle lausa sülle hüppas. Ma siin vorstiga meelitan nagu narr ja sa tõused vaid kadaka tagant püsti ning koer ongi käes! Ruudi algselt tundis vist lõhna ja jäi pingsalt vaatama. Ajas kõrvad kikki ja muudkui uuris, aga kui sind juba nägi, siis tal katus täiega sõitis!“

„See imelik küll, sest ega me mingid vanad sõbrad ju ole ning eelmistel päevadel ta hääle peale ei tulnud."

"Ta lonkab väga kõvasti esikäppa. Ei tea, mis sellega juhtus?"

"Kurat seda teab? Äkki sai autolt paugu või jäi kuskile vahele. Ma toon homme Kuressaarest valuvaigistit ja esmaspäeval tõmban mandrile kui vaja. Luu katki ei tundu olevat, ta toetab sellele ja laseb katsuda."

Panin Ruudile rihma kaela ja ta laskis sellel rahumeeli sündida. Leedi jälgis kõike turvalisest kaugusest, aga järgnes meile, mis oligi eesmärk. Päris lähedale ta siiski ei tulnud vaid hoidis mõnikümmend meetrit tahapoole. Ja nii me sealt kadakate vahelt üle hobuste heinamaa tulime – meie Aadu ja Ruudiga ees, Marge ja Leedi varjudena järgnemas.

Aedikus viskas Ruts end kohe selili ja nautis hellitusi. Kohe oli näha, et koeral pinge langes ja ta lausa vajus maapinnale nagu tühi kartulikott. Ega metsaelu ole lihtne, sest seal pead ju kogu aeg valvel olema. Leedi aeda ei tulnud ja luusis selle ümber. Loomadega on aga ikka kannatust ja rahulikku meelt vaja ning umbes tunni pärast oli aedikus temagi.

Oi nad olid näljased ja janused, aga õnneks oli hunnikus vorsti kaasas ja see haihtus kang kangi haaval nagu kerisele visatud vesi. Imelik, sest tegelikult sai metsa iga jumala päev nendesse kohtadesse, kus koeri nähti, toitu viidud. Täis kõhuga loomad ei murra ja selleks oli vaja kõik teha, et nad metsloomatittede ja lammaste kallale ei läheks! Tundub, et saime kenasti hakkama. Pärast sööki ja rahunemist toimetasime nad juba hobuste boksi, sest seal on kindlad uksed ees ja selline jalgealune, millest läbi juba ei kaeva. 

Kuidas siis nii juhtus, et koerad plehku said? Tont seda teab, aga väliaedik neid ei pidanud. Algselt üritasid nad alt välja kaevata, aga hommikul täitis pere suured augud kividega. Lõpuks pandi alla äärde lausa elektrikarjus, et põgenemist välistada, aga lõppkokkuvõttes oli see tühi töö ja vaimu närimine. Koerad olid vägevamad! 


Tagantjärele tarkus on see, et aiavõrk oli liiga „pehme“ ja nad surusid sealt lihtsalt koon ees ja kere järgi, toore jõuga läbi. Alul olid nad maja lähedal, aga kätte endid ei andnud. Siis hakkasid aga kaugemale minema ja veetsid aega koos hobustega karjamaal. Öösel käisid ikka aedikus söömas. Lõpuks olid nad päeval „haihtunud“ ja neid nägi enamasti vaid kaugelt. Õhtul lasid veidi lähemale ka ja võtsid käest toitugi vastu, aga ega ikka noore lambakoeraga võidu jookse! Seda enam, et territoorium on mitukümmend hektarit suur ka! 

Räme jama ja tegelikult olime täitsa meeleheitel. Ruudile ja Leedile ajutist peavarju pakkuv nooruke Miina-Eliise Udeküll oli püstihädas.

„Me pole tegelikult koera- vaid hobuseinimesed ja viimastega saame hakkama. Enda koerad pole probleemiks, aga võõraid ma ikka lausa kardan. Ju nad tunnetavad seda. 

Leediga saaks veel hakkama, aga Ruudist küll jõud üle ei käi. Ega mul pole väga aega ka nendega jaurata, sest lapsed ja hobused nõuavad oma. Hea kui neile kiiresti kodud leiaks!“

„Ma ei jõua sind ära tänada, et jännist välja aitad. Tõttöelda pole Loomakaitse Liidul loomi Saaremaal ka kuskile eriti paigutada. See hoiukodude värk tahab alles arendamist ja äkki sügiseks jõuan midagi ka tehtud.“ 

„Mida sa tühja tänad. Naabrid on vaja maha rahustada, sest koerad tegid ikka pahandust ka – kaevasid aia üles ja kiskusid lambid välja, närisid raamatu puruks ning tirisid autol numbrimärgi eest. See naaber jättis lausa puhkuse pooleli ja lubas mandrilt alles siis tagasi tulla kui koerad on kinni püütud või hävitatud.“

„Küll selle ära klaarib. Hea, et koerad murdma ei hakanud, sest viimases hädas oleks pidanud nad ju maha laskma. Esmaspäeval saan küll mandrilt ka uinutuspasta ja uinutipüssi, aga õnneks pole neid rohkem vaja.“


Tavaliselt inimesed oma äpardustest ei räägi, aga mu arust pole siin midagi varjata, sest elus juhtub ikka nii head kui halba. Paljudel on ettekujutus, et inimene omab absoluutset kontrolli kõige ja iseäranis loomade üle. Nii on ka seadustes kirjas, et loomaomanik peab vastutama. Enamus meist seda üritabki teha, aga pahatihti suudavad lemmikud meid üllatada ja üle kavaldada. Eriti jamaks läheb veel võõraste loomadega, kuigi enamasti saame ka nendega hakkama. 

Sellega päev veel otsa ei saanud ja kirsiks tordile oli hobusejaht, sest ka paar suksut arvasid heaks koerte eeskujul vabadust nautima minna. Paar tundi mässamist ja enne südaööd said koju nemadki. 

Täitsa äge „koera- ja obesejaht“ oli ning ilmselt jääb sellest valgest ja soojast suveöisest mässamisest ilmatuma vahva mälestus. 

Etteruttavalt olgu öeldud, et Ruts enam ei lonka ning käpp on täiesti korras. Mandrilesõit jääb seega ära.

Õhtul hakkas Aadu minu suureks imestuseks aga tegema seda, mida ta eales pole teinud – nimelt hakkas  ta voodis väga põhjalikult mu käsi lakkuma. Hommikul sama lugu kordus ja äratus ei toimunudki enam astmaatiku „hingeldamise“ saatel nagu tavaliselt vaid Aadu lakkus taas käevart. Täitsa sassis omadega, aga küllap ta Ruudilt õppis ja arvas, et nii peab tegema. Öelge veel, et vana koer uusi trikke ei õpi!



Kodusid võib, aga otsida küll. Kui sulle need koerad meeldivad ja soovid neile hoolt ning armastust pakkuda, siis anna endast teada: 53 230 230, heiki@loomakaitse.eu

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar