5. juuni 2017

„Tutermaal hüljatud koerad otsivad uut kodu!“

Sekka ka üks koduotsimiskuulutus, milliseid olen ikka vahetevahel üllitanud. Kui enamasti vahendan ma võõraid „kaotatud-leitud-otsin uut kodu“ kuulutusi, siis täna hakkan uusi kodusid otsima loomakaitse liidu hoiukodus olevatele Donnale ja Bellale. 

Ega need muidugist nende õiged nimed ole, aga liidu jurist Piret nad nii ristis ja kutsadel polnud selle vastu midagi. Tõsi kumb on kumb on tänaseni selgusetu ja eks need päris õiged nimed saavad nad ikka päris õiges kodus päris õige inimese käest.

Mäletatavasti jäid need vahvad koerad silma 10. mail Tutermaa-Vääna maantee esimesel kilomeetril. Istusid aga vapralt ühe koha peal ja ootasid justkui peremeest. Koerte taoline käitumine andis alust arvata, et loomad on hüljatud. Üks kutsadest oli vanem, teine alles täitsa kutsikaohtu.



Algselt lootsime, et ehk on nad äkki lihtsalt plehku pannud ja lähevad õhtuks koju tagasi. Nii paraku ei juhtunud ja kuna koerad tuuseldasid ka maanteel ja on suur õnn, et nad masinate alla ei jäänud, siis saigi nad enda hoole alla võetud. Mõistagi viisime need õnnetud hinged ka kohe tohtri manu. Kiipi neil ei tuvastatud. Õnneks haigusi ega vigastusi ka mitte. Ligi kuu aega oleme otsinud taga nende peremeest, aga välja see ei ilmunudki. Ilmselt ei tunne siis oma hoolealustest puudust ja äkki nad tõepoolest visati kui ülearune rämps lihtsalt minema.

Loomaarstid arvasid, et tegu võib olla tõesti emme ja lapsega ning vanemale pakuti vanuseks nelja aasta ringis. Kutsikas ilmselt üle nelja kuu siin maamunal veel omi käpajälgi teinud pole. 


Veidi iseloomudest ka. Koeraemme on hästi sõbralik ja oleks hea meelega kogu aeg inimese lähedal. Veidike kade on ta ka ja kui kutsikaga mängima hakata, siis ta lausa lükkab pisikese kõrvale, et kogu tähelepanu enesele saada. Samas on ta siiski väga hea koduvalvur – kui ikka võõras tuleb, siis haugub kurjalt ja tõttöelda mõtlesin isegi algselt, et kas ikka tasub sisse minna või mitte. See koer tahab palju liikuda ja talle hullult meeldib kui temaga mängitakse. On sõnakuulelik ning „basic“ käsklused nagu istu, siia, ei tohi, on igatahes selged.

Kutsikas on aga nagu laps ikka - kõik on uus ja huvitav ning tuleb ühel või teisel viisil järele proovida. Soovib samuti väga inimese juures olla. Kutsikatüdruk on sellise mõnusa leebe iseloomuga - ei ta näita hambaid ega ürita hammustada kui kuskilt pahateo pealt minema ajada. See-eest on ta aga jonnakas ja järjekindel ning niisama lihtsalt järgi ka ei jäta. Ja pahandust ta teha mõistab – näiteks peenarde üleskaevamine ja oma maitse järgi kujundamine oli tal hoiukodus üks meelistegevusi. Nii et teate arvestada.

Koerad on kiibitud-vaktsineeritud ja antakse üle Eestimaa Loomakaitse Liidu loovutuslepinguga, mis muuseas lubab koerad tagasi võtta kui neid peaks tulevikus väärkoheldama. Õnneks senini pole me pidanud veel kordagi seda õigust kasutama. 

Ja üks oluline moment veel – päris kindlasti ei luba me neid ketti panna, sest meie arusaamise järgi on ka see üks paras loomapiinamine. Koer on ikka sotsiaalne tegelane, kes tahab pereelus kaasa lüüa ja inimese lähedal olla, mitte kuskil aianurgas omaette vireleda. Loomulikult sooviksime, et neid ei peaks lahutama, aga oleme siiski realistid ja see pole nüüd küll absoluutne nõue, millest me ei tagane.

Kui sulle Bella ja Donna meeldima hakkasid ning tahad neile kodu ja armastust pakkuda, siis võta ühendust liidu pealinna bossi Katrin Kivi'ga58 130 333 , katrin.kivi@loomakaitse.eu
Mina tänan!