3. juuni 2017

"Luhtunud hüppesseminek, torisev medõde, meditsiinitudeng Anu ehk haiglas juhtub nii mõndagi"

Minu haiglapäevad on möödas ja kõik läks nii kut muinasjutufilmis – inimesed, kellega tutvusin olid toredad, õed ja arstid tegid hääd tööd ning täitsa haige käsi tehti täitsa terveks. Ma vähemalt loodan. 

Narkoosist ülestõusmine oli sedapuhku absoluutselt kökimöki ja ka valusid esialgu polnud. Nii ma hakkasingi kohe arstile närvidele käima:

„Aitüma mees, aga ma lähen nüüd koju. Kõik on korras ja mida ma siin ikka ressurssi raiskan ja voodikohta kinni hoian, saate mõne pärishaige sisse võtta.“


„Ei lähe sa kuskile, ma pean hommikul dreeni välja võtma ja kõik üle vaatama!“, kostis tohtrihärra lausa pahuralt ja sellisel toonil vastu, mis vastuvaidlemist ei kannatanud.

„Ma tulen hommikul tagasi!“

„Ma ütlesin, et ei!“


Arstid ongi nõmedad ja mida nad ikka teavad ning sestap kukkusin õdesid moosima. Tulemus oli sama:

„Kuulge Valner, me vastutame teie eest ja kui te meile halba ei soovi, siis kannatate selle ühe öö siin ära.“

Mnjah, mida sa ikka sellise kena jutu peale kostad ja ega ma tõesti kellegile ju halba soovi. Nii ma haigemajja jäingi. Kõht oli megatühi, sest söömine oli ju hommikust saati rangelt keelatud. Õnneks liidu juristid Pille ja Piret astusid pärast tööd läbi ja tõid hunnikus pugimist. Näljasurm ka enam ei ohustanud. 



Kuidas aga pikk õhtu mööda saata? Õnneks on sotsiaalministeerium ja haigekassa selle peale mõelnud. Kop-kop-kop koputati korraga uksele ja sisse astus kena daame, kes kohe voodisse kummuli viskus:

„Ma olen meditsiinikõrgkooli tudeng Anu ja me käime praktikakorras haiglates operatsioonijärgsete kundede meelt lahutamas. Ja siin ma nüüd olen.“

Väga tore ju, aga natuke häiris see, et meditsiinitudeng oli äravahetamiseni sarnane mu enda naiskaga. Õnneks oli tal siiski hoopis teistsugune iseloom ja harjumuspärast kiunu ega kamandamist ei tulnudki. Tund või paar möödusid imeruttu.

Natuke nalja sai ka. Kuna haiglates ei tohi suitsu teha ja siis ütleme nii, et käisin rõdul väsket õhku hingamas. Ja tulen mina tagasi ning lükkan palatiukse hooga lahti ja mida ma näen? Umbes kaheksakümne aastane memm teeb ühe silma lahti ja passib mulle uimaselt otsa. Seisin oma mõned sekundid soolasambana paigal ja mõtlesin, et kas haigekassa kutsus nooriku tagasi ja saatis mulle nüüd hoopis vanaema seltsiks? Või on see hoopis episood muinasloost, kus noor piiga muutub eideks? Vabandades lahkusin ja kirjutasin kõik narkoosi süüks. Hiljem muidugi selgus, et ajasin lihtsalt uksed segamini ja Anu oli kenasti koikus platsis, kuhu ta minust jäi.

Kell näitas juba kaheksandat õhtutundi ja meditsiinitudeng tegi minekut. Sellega oli aga ka jama, sest seitmsest sai külastusaeg läbi ja sekundipealt löödi uksed lukku. Kuna liftid ka enam ei sõitnud, siis pidi ta vaeseks mööda vihmaveetoru alla laskuma. Tubli tüdruk ja sai hakkama nagu niuhti! Õhtul hakkas aga käsi haiget tegema. Korraga uks avanes ja seal seisis valges kitlis näitsik:

„Tõin valuvaigistit ja unerohtu kui peaks vaja minema.“

„Ei lähe mul neid vaja ja saan ilma hakkama. Ega ma seda keemiat taha endale sisse ajada“

„Ma jätan siiski igaks juhuks siia kapile – valu pole vaja kannatada ja üleval passida ka mitte!“ 



Vastu ööd leidsin endale lugemist – „Tütarlapsest sirgub naine.“ Noored vast ei tea, aga see oli nõukaajal ainuke erootilis-pornograafilise sisuga eelkõige neidudele mõeldud raamat, et nad oma kehas toimuvaid muutusi paremini mõistaksid. Loomulikult lugesid seda ka teadlikumad poisid, et ikka oma klassiõdede kehades toimuvate muutustega kursis olla. Täielik nostalgialaks!

„Kus viga näed laita, seal tule ja aita!“, ütleb vanasõna ja ühe suure vea ma seal haiglavoodis avastasin kui mõtlesin vahejuhtumile, mil memme palatisse tormasin. Noorte plikade kehadest on raamat olemas, aga vaesed naised ja nende mehed kondavad pilkases pimeduses! Loomulikult on vaja järge ja algatuseks toksisin valmis uue populaar-teadusliku raamatu pealkirja:

„Naisest sirgub vanamutt.“


Toksisin kuni varahommikuni ja teie suureks rõõmuks võin teatada, et esimesed viis peatükki on valmis. Olin just lõpetamis peatükki „Vahelduvad kuuma- ja külmahood on täisti normaalsed“ kui korraga jälle uks avanes ning sedapuhku tuli visiidile arst koos füsioterapeudiga:

„Kuidas käsi on? Kas teeb haiget ka?“

„Täna on juba räigelt valus ja liigutused on üsna piiratud.“


„See on normaalne ja nüüd vähemalt kuu aega anna talle absoluustet rahu. Füüsiline töö ja sporditreeningud on kategooriliselt keelatud! Pane käsi puhkeasendisse ehk sidemega kaela kui õues liigud. Kirjutasin sulle valuvaigistid ka välja. Nüüd mine sidumispalatisse, kus õde võtab dreeni välja ja paneb uue sideme. Siis võid koju minna!“

Järgnes füsioterapeudi loeng taastusravi kohta ja vaba ma olingi. Seekordne haiglaskäik läks küll libedalt ja isegi õde, kes mind opiks ette valmistas, ütles, et olin jube kiirelt üles ärganud ning ringi tuuseldama hakanud. Nii, et kõik on hästi. Ainuke, kes vast natuke pettus, oli mu naiska, sest ilmselt ta lootis, et jään ikka nädalalõpuni haigemajja. Küllap just seetõttu jõudiski ta mulle järele pärast seda kui olin juba minekut teinud.


Küll ma talle nüüd ehitan! Täna hommikul teeb käsi hulga vähem valu ja ka liigutused sujuvad ning tühja see taastumine neli kuni kuus nädalat kestab! Naiskale ma seda muidugist ei ütle ja teen hädisemast hädisema näo pähe ja lasen end teenindada ja ümmardada. Nädalavahetusega on plaanis ka meditsiiniline teatmeteos „Naisest sirgub vanamutt“ kaante vahele saada ja siis hakkan jälle infotelefonile vastama ning loomi-linde aitama. Tänud heasoovlikele pöidlahoidjatele – kõik on hästi ja elu on täitsa lill!