14. juuni 2017

„Hullud möllavad nagu ise tahavad! Teised vaadaku vagusi pealt!“

Just nii võib kokku võtta mu viimase paari kuu kogemuse kui puutusin kokku inimestega, keda tavamõistes võiks vast „leebeteks otudeks“ kutsuda küll. Normaalsus on muidugi väga suhteline mõiste ja kes meist söendaks kinnitada, et just tema ise on 100% väga mõistlik. Eks ole? Lisaks on selle nn hulluse ja normaalsuse vaheline piir nii imeõhuke, et halva juhuse tahtel võib ükskõik, kes meist ise nö hullude sekka sattuda pelgalt ebaõnnestunud kukkumise tagajärjel. Nii, et olgem näpunäitamisega ettevaatlikud!

Ometigi ei saa ju rahulikult pealt vaadata kui taolised kodanikud teevad liiga õrnematele. Lehtse Marel ma pikemalt peatuma ei hakka, aga ühel Läänemaal elaval proual küll. Väga lühidalt - tema koera kohta tuli kaebus. Loomakaitse liit reageeris ja VTA tegi sama. Naisele anti selged korraldused – uus kuut ja pikem kett olgu olla!



Külarahva elukest põrguks tegev naine ja tema tütar lubasid kõik korda ajada. Uus kuut toodi, aga koera sinna ei lasta. Ka naabritega paariks nädalaks vaherahu sõlminud naine märatseb taas nagu ise tahab. Sellest annab aimu mulle saabunud kiri ja video:

„Pärast märatsemist tulid taas kohale politsei ja tütar. Viimane möönis, et jõud ei käi emast üle ja enam ei lasta aeda ei teda ega vendagi. Koer on endiselt lühikese keti otsas ja hädas. Sama käib vist ka kasside kohta.

Kui pere ei suuda oma ema ravile suunata, siis peaks seda tegema omavalitsus. Palun pöörduge veelkord tütre poole, et ta koera teile loovutaks, sest tema ju vastutab pärast ema suitsiidikatset looma eest! Mul on suur mure selle koera pärast, sest keegi ei tea, mida proua võib talle meeltesegaduses teha!“

Kuidas siis edasi käituda peast„kahtlase“ daamega, kes arvab, et koera võib pidada nagu ise tahab. Ka arvab ta, et võib kogu küla ja eelkõige naabrit terroriseerida ning presenteerib mõnuga oma suguelundit kõigile, kes pragama tulevad. Kas seda peabki lõpmatuseni taluma?

Kõik hoiavad eemale, sest „hulluga“ pole mõtet maid jagada. Loomakaitse Liit saatis vastavad pöördumised nii politseisse kui VTA-le. Tulemust see ei andnud ning koer on tänaseni meetrise keti otsas ning päike paistab lagipähe! Joogikaussi ka ees pole! Loodetavasti saab koer varsti kuumarabanduse ja pääseb piinadest, sest riigiametnikke tema nägurielu ei koti ja see tundub ainuke hea lahendus olevat!



Lgp Tõnu Erik ja Läänemaa Veterinaarkeskus, samuti VTA juhtkond

Seonduvalt Läänemaa Veterinaarkeskuse alloleva vastusega (Rebase talu koer) palun selgitada, mida on mõeldud selle all, et praeguseks on ettekirjutused võimaluste piires täidetud. Kas see tähendab seda, et ettekirjutused on osaliselt täitmata ning koera kuut ja keti pikkus endiselt nõuetele ei vasta? Kui see vastab tõele, siis palun selgitada, millistel põhjustel tehakse omanikule mööndusi ja lõputuid ettekirjutusi, kuid väärteomenetlust tema suhtes ei algatata, samuti koera äravõtmist ei kaaluta. Loomapidaja jätkab seaduse rikkumist ja mingit tagajärge selle ei järgne.

Lisaks on ELL Läänemaa Veterinaarkeskuse poole pöördunud juba käesoleva aasta jaanuaris ning juhtinud tähelepanu asjaolule, et Valdi Kristovald peab Martna vallas Kesu külas vähemalt 10 koera, kelle pidamise tingimused nõuetele ei vasta. Järgnes mõne ettekirjutuse tegemine ning meie poolt mitmete pöördumiste ja kirjade kirjutamine, mille tulemusel teatas Tõnu Erik ELL-le lõpuks 05.05.2017, et Valdi Kristovald on leidnud kõigile oma emastele koertele uued peremehed. Alles oli seitse isast koera, kellest enamusel olid uued kuudid. Kolm uut kuuti ootab kohale toomist, sest peremees ei teadnud, kas ta võib ka rohkem kui viit isast koera pidada. Kuna emastele koertele on uued kodud leitud (ei toimu enam paljunemist) ja allesjäänud koerte elu ohus ei ole, siis võib ta tuua ära veel kolm kuuti ja pidada isaseid koeri nõuetekohaselt.


ELL vabatahtlikud käisid mõni nädal tagasi Valdi Kristovaldi koeri vaatamas ning pildistati ja filmiti üles vähemalt 11 koera. Koerte kuudid ja keti pikkused ei vasta endiselt nõuetele ning on selge, et Valdi Kristovald on ametnikele valetanud ja kontrolli ajaks emased koerad kuhugi ära peitnud ja jätkab rahumeeli nõuetele mittevastavat loomapidamist. Seetõttu palub ELL jätkuvalt kohaldada LKS § 64 ning võtta koerad omanikult ära ja toimetada varjupaika. Samuti palume Valdi Kristovaldi suhtes algatada väärteomenetluse edaspidiselt tema suhtes mööndusi tegemata. On näha, et seadust mittejärgivatele loomapidajatele ei loe ettekirjutused mitte midagi, mistõttu tuleks ametnikel asuda seadusi täitma ja algatama ka asjakohaseid menetlusi.

Selgitan järgnevalt ka meie vastavat seisukohta, mille oleme varasemalt juba saatnud VTA juristile Silver Lustile.

Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et loomapidaja on rikkunud ka loomapidamisnõudeid (keti pikkus, kuudi suurus), mistõttu esinevad asjas kahtlemata ka LoKS § 66´1 lg-s 1 kirjeldatud teo tunnused (loomapidamisnõuete rikkumine) ning tegelikult tuleb algatada ka süüteomenetlus sellel alusel.

Mõistame vabatahtlikest koosneva organisatsiooni esindajatena, et alati ehk ei peaks eesmärk olema loomapidaja karistamine, kuid juhime siiski tähelepanu, et kui juhtum jõuab VTA-ni, siis korrakaitseorganite esindajatel on oluline eristada igakordselt korrakaitse raames läbiviidavat haldusmenetlust (riiklik järelevalve menetlus), mille eesmärk on seaduse rikkumise lõpetamine ja nõuetekohaste tingimuste saavutamine, ja süüteomenetlust (mille eesmärk on siiski õigusrikkumise ja õigusrikkuja tuvastamine ja õigusrikkuja vastususele võtmine - KarS § 1 lg 1). Nende menetluste funktsioonid ja eesmärk on selgelt eristatavad ning ühelgi juhul ei ole need võrreldavad ega samastatavad. Haldusmenetluses (LoKS täitmise üle teostatavas järelevalvemenetluses) on tõepoolest ametnikul kaalutlusõigus ettekirjutuse tegemisel, sh sunni rakendamisel ning selle menetluse ainuke eesmärk on saavutada õigusrikkumise lõpetamine ehk teisisõnu loomale nõuetele vastavad tingimused. Kuid vähem tähtis ei ole asjaolu, et karistusõiguslikus mõttes ei ole pädeval asutusel kehtiva õiguse järgi alust kaaluda süüteomenetluse alustamise või algatamata jätmise üle. Legaliteedipõhimõte rakendub ka väärteomenetluses, mis tähendab, et uurimisasutusel on kuriteo ilmnemisel kohustus süüteomenetlus läbi viia.

Riigikohus on süüteomenetluse alustamisega seoses märkinud järgmist: 

„Kriminaalmenetluse kohustuslikkuse printsiibi e legaliteedipõhimõtte kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud alustama ja toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad KrMS §-s 199 loetletud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures on oluline, et otstarbekuse kaalutlusel on võimalik alustatud kriminaalmenetlust üksnes lõpetada, kriminaalmenetluse alustamise enese suhtes aga kehtiva õiguse kohaselt selline kaalutlusõigus puudub ja siin toimib kohustuslikkuse põhimõte reservatsioonita (vt ka RKKKo nr 3-1-1-19-10, p 8.2). Kõnealust põhimõtet täpsustades märgitakse KrMS § 193 lg-s 1 ja §-s 194, et kriminaalmenetluse alustamiseks peab olemas olema ajend (kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave) ja alus (kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis).“. Riigikohus on samuti välja toonud järgmist: „Legaliteedipõhimõte kohustab pädevaid ametivõime alustama kuriteo tunnuste sedastamisel kriminaalmenetlust sõltumata mis tahes isiku või riigiasutuse arvamusest. Eeltoodust järeldub ühtlasi, et uurimisasutusel ja prokuratuuril puudub kuriteole viitava teabe saamisel pädevus hinnata kriminaalmenetluse alustamise otstarbekust üksikjuhtumil. Sellise lähenemisega saavutatakse kõigi asjassepuutuvate isikute võrdne ja õiglane kohtlemine. Üksnes olukorras, kus pädevatele ametiasutustele laekunud teabe põhjal ilmnevad vahetult kriminaalmenetlust välistavad asjaolud KrMS § 199 tähenduses, on uurimisasutus ja prokuratuur õigustatud jätma kriminaalmenetluse alustamata. Tagamaks legaliteedipõhimõtte kohtulikku kontrolli, st uurimisasutusele ja prokuratuurile seadusega pandud kriminaalmenetluse alustamise kohustuse täitmist, on seadusandja KrMS §-des 207-208 kujundanud selleks kannatanu olemasolul eraldiseisva süüdistuskohustusmenetluse. Seega toimib kehtivas kriminaalmenetlusõiguses menetluse alustamise kohustus eranditeta.“

ELL rõhutab, et lähtuvalt KrMK §-st 6, mis on VTMS § 2 kohaselt kohaldatav ka väärteomenetluses, on menetlejal reeglina süüteo asjaolude ilmnemisel menetlemise kohustus, millest VTMS § 30 näeb ette erandid. Seega ka väärteomenetluses puudub uurimisasutusel pädevus hinnata menetluse alustamise otstarbekust ja uurimisasutus on kohustatud menetluse algatama ja seda toimetama.

ELL hinnangul ei ole VTA tegelikult enamuse ELL poolt teadaantud juhtumite puhul süüteomenetlusi algatanud, kuigi selline kohustus ametnikel lasub. Loomapidaja karistamine süüteomenetluse korras paralleelselt riikliku järelevalvemenetlusega on ELL hinnangul siiki vajalik, kuivõrd sageli pannakse rikkumisi toime ühtede ja samade isikute poolt. Kui aga varasemas menetluses ei ole isikut karistatud, siis ei ole uurimisasutustel ka uute rikkumiste toimepanemisel võimalik tugineda isiku varasemale süülisele käitumisele, mida saab muuhulgas arvesse võtta ka menetluste lõpetamise otstarbekuse hindamisel. Õigusaktidest tuleneb süüteomenetluse algatamise ja toimetamise kohustus ja sätestatud on ka vastutuse alused, kuid praktikas neid kahjuks ei rakendata, mis aga lõpptulemusena on kaasa toonud karistamatuse tunde ning õigusrikkujate poolt oma teo vähetähtsa õigusrikkumisena käsitlemise. Seejuures on ühiskonna üldine arvamus juba pikemat aega vastupidine ning loomade väärkohtlejate karistamatus on riivanud selgelt ühiskonna üldist õiglustunnet. Lisaks rõhutab ELL, et legaliteedipõhimõtte järgmine tagab ka kõigi asjassepuutuvate isikute võrdse ja õiglase kohtlemise.

Puutuvalt praktikas esile kerkinud muude probleemidega (looma äravõtmine) peab ELL vajalikuks juhtida veel tähelepanu LoKS §-ile 64, mille kohaselt on korrakaitseorganil korrakaitseorgani ettekirjutuse korduva täitmata jätmise, mittenõuetekohase täitmise või käesoleva seaduse nõuete olulise rikkumise korral loom omanikult ära võtta, kui looma jätmine omaniku juurde ohustab looma tervist või elu. See tähendab, et looma äravõtmist saab rakendada nii olukorras, kus isik on korduvalt jätnud ettekirjutuse täitmata, kui ka olukorras, kus ettekirjutust ei ole tehtud, kuid LoKS nõudeid rikutakse oluliselt ja looma jätmine omaniku juurde ohustab looma tervist või elu.