7. juuni 2017

"Kas matustel on paslik selfiesid teha?"

Käisin ükspäev matustel. Jube igav oli. Sel ajal kui enamus unega võitles ja jutlust kuulas, tegin mina muudkui selfiesid ja jagasin neid ilmarahvaga - siin ma olen natuke kurb! Siin pildil aga juba natuke rohkem! Vägev ja mõnus, sest kohe hakati lohutama ja kaasa tundma:

"Püüa Heiks hakkama saada! Tunnen sulle kaasa!"

"Eks ma püüan, olime Helmutiga väga lähedased ja päästsime loomi juba nõukaajal."

"Millise Helmutiga? Need on ju Kaarli matused!", üllatuti messengeris.

"Anna andeks, ma olen nii kurb, et ajan lausa nimed segamini."

"Arusaadav, pea siis vastu!"

"Tuleb pidada, kuhu ma ikka pääsen!"


Kõige lõpus üritasin selle "karbi" juures koos Helmutiga, vabandust Kaarliga, selfiet teha. Kirstu pugedes oleks see üliäge tulnud ja sinna oleks vast mahtunud ka, aga hoidsin ennast tagasi. Ja just enne viimase pildi klõpsimist tuli see risti käes hoidev vennike ja kukkus sosinal noomima, et polevat justkui sobilik jne bla-bla-bla.

"Halloo, ma olen hingeliselt rivist täitsa väljas ja lausa pean seda jagama, et ise ellu jääda!"

Pagana jama! Ma muutusingi kohe päriselt päris-päris-päris kurvaks! Rohkem ma matustele ei lähe kui isegi oma "sügava leina" jagamine pole justkui sobilik! Nõme üritus!