10. juuni 2017

"Kiire-kiire ja nüüd tahab häbi ära tappa!"

Eile oli üsna hullumeelne päev ja räige tamp oli peal. Kiire-kiire ja nii õhtuni välja.

„Ole hea ja tee see Kusti kuulutus lõpuks ära“, palus Karme hommikul.

Küll ma teen, kiire-kiire on ja lobame hiljem!“


Kopli kajakas ja piiritaja vaja arsti juurde viia. Küll ma viin, kiire-kiire! Hallikesele vaja liigeserohud osta ja need Jäneda lähistele toimetada. Küll ma jõuan, kiire-kiire! Loomade Kiirabis kohtusin kurbade noortega, kelle kassi Keilas tulistati:

„Aidake Triibikut, meil on ainult 200.- eurot, aga läheb kolm-neli korda rohkem.“


„Pagan, ma ei tea palju arvel üldse raha on, aga orgunnin autos käigupealt korjanduse ja küllap saame hakkama. Ma nüüd lippan, kiire-kiire on! Kassile edukat operatsiooni ja head paranemist.“


Kajakale kiire röntgen ja pilt selge – jalaluumurd!

„Heiks, mida teeme?“

„Oleks tiib puru, siis oleks asi selge, aga jalg äkki taastub ise. Oppi teha ei saa, sest siis oleks liit nende lindude pärast loetud tundidega pankrotis. Aga räägime telefonis, mul on kiire-kiire!“


Telefon heliseb:

„Millal te Kristiinesse puuri järele jõuate?“

„Kohe tulen, aga tulge ise alla, jube kiire on!“

Puuri kätte saanud, tõttasin koju, et see maha panna, sest Tutermaa kutsikas leidis Pärnus uue kodu. Koos nad poleks kuidagi masinasse mahtunud. Mida veel vaja teha oli? Aaa, öösel kirjutasin VTA-ga kohtumisest ja riputan selle blogisse üles – inimesed tahavad ju teada. Kontrolliks selle unise peaga kirjutatud üllitise üle? Ahh, ei jõua, kiire-kiire ja küll aru saavad.




Laps lasteaiast peale, teine kodust ja tuld Tallinnast minema. Ai pagan! Kutsikas jäi maha! Täitsa loll ja lähen korjan selle ka peale. Nii, nüüd võib sõita. 

„Mis kell me peame kutsikaga Pärnus olema?“

„Lubasin viiest kohal olla“, vastab Tutermaalt leitud koertele hoiukodu pakkunud Katrin.

„Natukene jääme hiljaks.“

„Mis meil siis ees on veel?“

„Viskame Hallikese rohud Jänedale. Siis põrutame Mäosse ja võtame kassi poolt vigastatud piiritaja peale. Selle viime Paidesse Virgele ja ühtlasi teeme TV3-ga kakuloo ära. Nad on stardivalmis ja ootavad kõnet. Siis põrutame juba Pärnusse.“

„Me ei jõua ööseks ka kohale"


"Ära hädalda, küll jõuame kui kiirelt teha!“

„Aga miks Virge lugu ei saa tehtud?“

„Kardab kaamerat nagu sinagi ja teda tuleb veidi julgustada ning toetada. Küll ta rääkima hakkab ja sina hakkad ning üleüldse kõik piirkonnajuhid hakkavad ise liidu tegemistest rääkima, mitte mina ei pea kogu aeg kohal olema!“


„Mina ajakirjanikega ei räägi!“, jääb Katrin enesele kindlaks.

„Küll sa räägid! Nutad ja räägid!“

Issand kui hea, et mul load ära võeti ja naiska roolis on – kõrvalistujana jõuan vähemalt kirjadele vastata. Nii, kassikuulutus sai tehtud ja võtan kirjad ette. Oi pagan kui pikk kiri. Mure on aga mõistetav, sest see kliinik pani küll puusse, aga ega see koera enam tagasi too. Kirjutada ei viitsi. Parem helistan ja räägin kuidas edasi toimetada! Üks tehtud, kümme kirja veel järel.

Kakulooga läks pikemalt kui plaanitud, aga saime asja purki. Virge rääkis küll. Tõsi natuke puterdas ja kokutas, aga esimese korra kohta väga hea!

„Lõika kenasti kokku. Pane Virget rohkem ja mind vähem sisse“, palun endist kolleegi Virgot. „Tee üks nelja minutiline stressivaba lugu ja pange eetrisse siis kui saates ruumi on. Lühemaga keerab kõik tuksi. See lugu ei jookse eest ära.“

„Ära pabista, siit tuleb hea lugu. Paljud pole ju händkakku oma silmaga näinudki!“

Lõpuks saab suund Pärnu peale võetud. Piip-piip, annab mobla sõnumist märku. Saatjaks Piret. Ei mitte jurist vaid seesama vana tuttav Piret, kes Jõelähtmel auto alla jäänud Vespa enesele võttis:

„Sina ja sinu eesti keel. Käitled sa näiteks hakkliha, kui sa sellest kotletitaigent teed. Koosolekuid ja raamatuid, kui sa nendest räägid või neid kuidagi tõlgendad laias laastus, sa käsitled. Ja siis sarnane väljend on veel käsitsema. Seda teed sa talvel lumelabidaga või haamriga/kiviga kui sa naela sina taod!“

„Ahh savi, näpukas. Ei jõudnud üle kontrollida, öösel kribasin ja viskasin kiiruga üles.“

„Nunuh. harilikult on need tavalised terminoloogilised apsud, mida teha ei tohiks! Näpukas on muidugi tore vabandus - ainult mõnetäheline erinevus!“

„Ära vingu naine! Muidu hakkad tulevikus ise toimetama!“

„Ma ei vingu. Ma lihtsalt harin vabakutselisi kirjatsurasid! Ja süüdi on selles mu emakeeleõpetaja, olgu muld talle niiske! Oma tekstist on raske vigu leida jah, aga esimesed viis lauset vähemalt võiksid olla ilmselgete "näpukateta!"


„Mis nüüd viga oli?“,pärib naiska mu tusast nägu uurides.

„Ahh ei midagi, Piret va Eesti filoloog tänitas, et vigu olla mingis blogiloos palju sees olnud.“

„Millises?“

„Ei mina tea ja ei huvita ka. Hommikul viskasin mõned lood siva üles ja väga ei süvenenud. Küllap tal on õigus, aga vahet pole!“


Kutsikas sai üle antud uhkelt pärast kaheksat. Hull päev ja kiire-kiire. Hää, et üldse kohale jõudsime! Hoiukodu Katsil võttis oma hoolealusest lahkumine mõistagi silma väga märjaks. Eks see vastutus ole ju suur ka – annan koera ühele ja ta elab kui kuningas, teisele andes aga näeb näguripäevi. Ja inimesed ju kiinduvad. Jama on see hoiukodurahva elu ikka küll - rõõm ja pisarad käsikäes!

„Mis meil veel ees on?“, uuris naiska edasisi plaane.

„Nii, nüüd võtame kliinikust kajaka ja Majaka tänavalt piiritaja, kes vastu akent lendas ning viime need Arukülla.“

„Ei võta rohkem kedagi peale! Me tahame koju! Millal me koju jõuame?“, jaurasid poisid tagaistmel.

Arusaadav ja eks vastu õhtut hakkasid lapsed ära väsima. Helistasin Einole:

„Tsauki, toon sulle ühe kajaka ja piiritaja. Oled sa kodus?“

„Ma olen linnas sünnipäeval.“

„Väga hea! Ega ma viitsigi tegelikult sõita. Siis jäävad ööseks minu juurde ja homme toon. Kajakal on reieluu puruks ja piiritaja peab lihtsalt toibuma. Ega temaga suurt midagi teha olegi!“


Pool kaksteist jõudsime koju ja telefon helises taas:

„Meil on siin Kakumäel üks haige kajakas. Ta lamas maas ja ei saanud lennata. Tõin ta rõdule. Millal te järele tulete?“

„Homme.“

„Kas täna ei saa? Lind vajab kohe abi või muidu ta sureb“

„Midagi pole teha, aga siis sureb!“

„Kas ma räägin ikka loomakaitsega?“

„Räägite küll.“

„Ma olen väga pettunud! Ma iga kuu annetan loomakaitse seltsile ja kasu teist pole!“

„Loomakaitse liidul ehk meil pole vähimatki kasu sellest kui te seltsile annetate! Äkki helistate neile ja ehk nad tulevad kiiremini. Mina tulen aga homme ja väga kurb kui see teile ei sobi.“

„Sobib ikka, aga helistage siis kohe hommikul!“


Kajakas ja piiritaja elasid öö kenasti üle. Hommikul löön arvuti lahti, et Pireti kriitika üle kontrollida ja mida ma näen? Kakskümmend kuus viga VTA-ga kokkusaamise loos sees!!! Mida kuradit? Ilmselt pidin ma ikka laustäis või poolunes olema! Vaesed Koidula ja Tammsaare – need keerlevad hauas vist nagu vurrid praegu ringi!

Appi-appi ja häbi tahab ää tappa! Aga ma luban tulevikus hoolsam ja tähelepanelikum olla. Tühja ma olen, sest nüüd lähen kajakat üle vaatama ning siis piiritajat ja seda teist kajakat ära toimetama, kiire-kiire! 
Eile jäi umbes kümme kõnet tegemata ja palju-palju asju ajamata. Tõttöelda on isegi oma neli loomalugu veel kirja panemata, mida ma teiega jagada tahtsin. Ei jõua lihtsalt, kiire-kiire!

Täna ei ole tegelikult kiire-kiire. Ma ei lülita isegi telefoni sisse ja savi! Vägev lugu ja kogu see Eesti vabatahtlik loomakaitse on ikka tõesti amatöörlus kuubis! Midagi pole aga parata ja isegi Lenin ütles omal ajal, et revolutsiooni tuleb teha ikka nende inimestega, kes parasjagu saadaval on. Ja see kehtib ka meie kohta, sest paremini me lihtsalt ei oska ega suuda!