22. juuni 2017

"Inglise buldog George. Kas näljutatud või lihtsalt vana ja haige koer?!"

Justkui Buchenwaldi koonduslaagrist pärit George jäi kella 7 paiku silma Tallinna Hipodroomi lähistel. Nälginud välimusega kutsa võttis end headele inimestele sappa ja nood toimetasid ta kiiresti kliinikusse. Momendil on George Eestimaa Loomakaitse Liidu hoole all.

Arstide sõnul on ta seis kehvemast kehvem ja esimese asjana pandi inglise buldog kohe tilguti alla. Alakaal, kõrvad, silmad, pikad küüned jne annavad märku, et ega ta eest nüüd eriti hoolitsetud küll. George on kiibitud ja register andis välja ka 13 aastase koera omaniku. Paraku telefon ei vastanud, aga hetk tagasi ehk kell 23.12 helises telefon taas:

"Te olete mulle helistanud?"

"Helistasin ühe koeraga seoses. Kas teil on koer?"

"Jah mul on inglise buldog"

"Mis ta nimi on?"

"George"

"Aga miks ta tänaval omapäi jõlgub?"


"Ilmselt pääses aiast välja. Ma olen ise Rootsi laeval tööl, aga mees on temaga kodus."



"Aga ta näeb kohutav välja! Miks ta selline on? Kas te ei toida teda?"

"Olge nüüd, George saab ainult head ja paremat, aga tal on süda haige ja selgroovigastus. Lisaks ka kõrge vanus, ta saab varsti 14! Meie käime korralikult arsti juures, viimati 3 nädalat tagasi"

"Millises kliinikus?"

"Västriku tänava kliinikus, aga kus George praegu on? Mu mees läheb järgi!"

"Aga ma ei anna teile George!"

"Miks ei anna?"

"Sest ma ei tea kas te olete hea koeraomanik või loomapiinaja. Hommikul kui kuulen analüüside vastused ja kontrollin Västriku kliinikus George haiguslugu, siis otsustame kas anname koera tagasi või teeme hoopis politseisse avalduse. Seniks on ta meie hoole ja kaitse all!"

"Hästi, ma annan mehele teie kontaktid, sest ise ma ei saa praegu midagi rohkemat teha."

"Kokku lepitud ja las siis helistab. Minu nimi on Heiki Valner, et ikka teaksite kellega rääkisite."


Vat selline lugu siis ja George-poiss saab "tilka" ning isu on tal selline, et ilmselt ka elevandi allakugistamisest jääks väheks. Arstid on aga ettevaatlikud ja ta saab süüa vaid igal täistunnil ning siis ka natuke. Igaks kümneks juhuks, sest pärast söömist hakkab tal paha ning momendil pole seegi 100% kindel millal ta üleüldse viimati süüa sai.

Eks ma kontrollin kohe hommikul omaniku jutu üle ja kuulan George raviarstide arvamust. Siis otsustame edasise tegutsemise, aga see on kindel, et kui omanikud peaksid halvad olema, siis oma koera nad rohkem ei näe.


Kas raviarve tuleb suur või megasuur? Kas omanik tasub selle ise või jääb see liidu kanda? Seda ma täna veel ei tea ja sestap lasen kübara igaks kümneks juhuks ringi käima - kui soovite George ravi toetada, siis helistage Eestimaa Loomakaitse liidu annetusnumbritele:

9000 777 (5.-)
9000 888 (10.-)


Ja tähelepanu kassisõbrad! Ärge teie küll praegu helistage, sest kohe hommikul kriban ühe kiisuloo, mille tillukene kangelane samuti elu ja surma vahel pendeldab ja teie abi vajab. Mina tänan!