13. juuni 2017

„Segased linnuemmed“

Vahest juhtub nii, et ka emmed võivad väheke omadega "metsapoole" olla. Iseäranis hästi hakkab see silma partide puhul, kes asuvad teinekord oma mune hauduma lausa mõistusevastastes kohtades. 

Tallinnas tekitas aastaid peavalu part, kelle pojad koorusid Tallinna kesklinnas, Tõnismäel, Marie Underi monumendi juures ja seejärel sealse veesilma äravoolust alla läksid ja hukka said.
Juhtisime tähelepanu ja avaldasime survet ning lõpuks „Kadrioru pargid“ rahvas panigi restid äravoolule ette. Ja palun väga! Pärast seda oli part kadunud nagu tinatuhka. Vähemalt mina pole temast rohkem midagi kuulnud.

Ülemiste järve lähedal elutsev luigepaar on samuti lindude hullumajast lendu saanud ja lausa legendaarsed, sest mampsel ja papsel haaravad oma pisipere ühes ja kakerdavad rahumeeli ülisuure liiklusega Tartu maanteele. Olen mina neid sealt minema toimetanud, on politsei lausa liiklust sulgenud ja mõned pojad on isegi auto alla jäänud, aga vat ei õpi! 

Eile jälle tuli teade. Sedapuhku oli luigepere õnneks kergliiklusteel ja võttis suuna Peetri küla poole. Jääksid nad vaid sinna, aga kogemus ütleb, et varsti-varsti läheb jälle luigeralli lahti ........

Tartus taipas aga üks pardiemme oma järglased ilmale tuua ei kuskil mujal kui McDonaldsi drive-in akna all lillepotis. Inimesed voorivad ööpäev läbi, autod tossavad, aga emme arust on see parim koht haudumiseks! Napakas, täiesti napakas!

Tallinnas jäi sama segane part nädalavahetusel silma ühel Tondi Selveri taga asuval ehitusplatsil. Tegi aga oma pesa keset kõige suuremat lammutamist ja sagimist ning ootas poegade koorumist nagu hingeõnnistust. 

Kümned ja kümned ehitusmehed ning traktorid toimetavad, aga tema istub kännu taga ja ei lase end segada. On see normaalne käitumine teie arust? Vististi ikka mitte!


Pahatihti sõidetakse taolistest tegelastest lihtsalt üle, sest ega keegi ehitustöid siis seisma pane, kuigi isegi seadus näeb ette, et linde ei tohi pesitsusajal segada. Sellel objektil olevatel ehitusmeestel oli aga süda õiges kohas:

„Tule vii ta ära, sest ta jääb väga ette ja saab otsa! Homme läheb siin õigeks mürgliks lahti ja see majaäär tõmmatakse maatasa!“


Taolised emmed jäävad ikka ellu, sest tõusevad lendu ja tõmbavad leelet kui viimane häda kätte jõuab, aga munad saavad hukka. Esialgne plaan oli emalind koos pesa ja munadega ühes võrgu alla saada. Linnutargad küll ütlesid, et isegi kui see peaks õnnestuma, siis uues kohas jätab emme pesa ikkagi maha. Mida siis teha kui sul on käes ainult halvad kaardid? Vahet polnud ja üritasin kogu krempli ikka koos kätte saada.

Esimene katse ebaõnnestus ja lind lendas mõned meetrid eemale. Edasised katsed teda püüda olid lootusetud. Oi kuidas ma igatsesin nüüd võrku välja tulistavat püssi! Poole tunni pärast loobusin ja võtsin kuulda ühe linnutarga nõu:

„Heiks, ära jandi rohkem selle emmega! Too parem munad minu juurde inkubaatorisse! Ma panen „pardiprogrammi“ peale ja saab vähemalt tibud päästetud. Ema saab hakkama ja läheb sealt siis ise ka ära.“ 

Jummel tänatud, sest tõttöelda oli mul kõrini sellest pardijahist ja vihma ka kallas kut oavarrest. Pea läbimärjana autosse istudes helises taas telefon:

„Tere helistan Tallinna sadama juurest ehitusobjektilt. Siia on üks jänes lõksu jäänud ja ei pääse välja, sest aiad on kõikjal ees. Kas tulete viite ära?“

„Ei saa mina teda paljaste kätega kinni. Lisaks võivad tal pojad ka olla ja siis saavad need surma kui ema ära viin. Las olla seal ja püüdke temast mitte üle sõita!“

Täna me elame sellises maailmas, kus vägisi surutakse peale ebanormaalseid käitumismustreid kinnitades, et see on normaalne. Ebanormaalsus muudetakse toore jõuga normaalsuseks ja see ajab paljusid inimesi lausa hulluks. Küllap see ebanormaalne normaalsus mõjub siis ka lindudele ja loomadele, et nad kohati veidralt ja loomuvastaselt käituma hakkavad.......