17. juuni 2017

"Loomalugu 542 - kajakapoega armunud pardipoeg ja lennukist maha tõstetud kass."

Mõistagi on see pealkirjas olev number 542 täiesti meelvaldne, sest loomalugusid olen kribanud ikka üksjagu rohkem nende aastate jooksul. 

Aga lugu armunud pardipojast on tõsi, mis tõsi ja täpselt nii see on - pardipoeg veedab pikad tunnid kajakapoja ukse taga, olles talle seltsiks. Ja nii kui see tuterdis laudast välja lastakse, haagib ta ennast kohe sappa ja nii nad mööda hoovi ringi tuuseldavad. Kahjuks on see küll vaid pardipoolne armastus, sest kajakapoeg karjub vaid üht:

"Süüa-süüa! Andke mulle ometi süüa!"



Lood loomadest ja lindudest on aga kindlasti ka lood inimestest enestest. See kajakapoeg on pärit ühelt Lasnamäe katuselt, kus ta koristustööde käigus leiti. Tema venna- või õeraas oli juba ää koolnud ning ka ta ise oli veidi viga saanud. Inimesed võtsid imetillukuse sulekera kaasa. Ja nii nad Maarjamäel elasid kuniks kajakatitt juba nii suureks kasvas, et kukkus üksjagu ulakust ja sigadusi tegema.

"Kellel küll oleks paremad võimalused ja aitaks tal looduslähedastemates tingimustes üles sirguda?", vaevasid inimesed päid.

Nii ta meie juurde sattuski. Ka pardipojal endal on veider lugu rääkida ja nimelt leiti ta Löwenruh* pargikese tiigipervelt! Mida kuradit? Kuidas sai kodupart keset suurt linna? Ise ta sinna ju ei läinud! Vastus on tegelikult lihtne - ainult inime sai ta sinna viia! Kas tegu oli ebasobiva "kingitusega", millest taolisel viisil vabaneda üritati või tont teab millise muu põhjusega, aga igatahes Mustamäele see imetilluke pardike ühel hääl päeval jõudis.

Siin videodes figureerib ka üks kiisu, kelle pere kavatses kuskile lennata. Kassiga koos tahtsid nad minema lennata, et asi ikka selge oleks. Lennujaamas aga hiirekuningat lendamise aparaati ei lastudki. Mida teha? Kutsuda varjupaik? Visata niisama ukse taha, sest ega lendu saa ju ometi kassinäraka pärast ära jätta! Piletid ka hirmkallid ju! Ja nii ta terminali ukse taha maha visatigi! Õnneks lahenes olukord aga nii, et lennujaamas töötaval Einol hakkas kiisu-miisust väga hale ja ta võttis ühtäkki üleliigseks osutunud nurrumasina enda juurde elama. 

Kass oskab seda ka hinnata ning on lausa tänulikkuse etalon. Üks veider moment veel, aga see kiisu on linnupoegadele lausa lapsehoidja eest ja veedab nende läheduses palju aega. Ja see on nüüd küll patumõte kui arvate, et ta tahab nad pintslisse pista. See oleks tõesti igati normaalne, aga küllap siis see kiisu on veidi sassis omadega, sest maitsva lõunana ta neid sulekerasid küll ei näe.

Ühes puuris näete veel kolme kajakapoega, keda omapäi ringi tuuseldama veel ei lasta. Ilmavalgust nägid nad ühe lasteaia katusel ja pärast seda kui nad maapinnal oma esimesi samme tegema hakkasid, tõusis inimlastevanemate kisa kohe taevani:

"Appi, viige nad ära, sest linnuvanemad teevad meie maimukestele kohe otsa peale!"


Tapavad nad jeee, aga ebamugavad on omi poegi kaitsvad linnuvanemad küll. See on tõsi. Linnupoegade jaoks tähendab see pealtnäha süütu "kuskile minema viimine" reeglina ainult surma, sest vanemad ei oska ju järele minna. Ja seda inimlapseemmed just nõudsid. Variant oleks nad ju ka lasteaia territooriumilt veidi eemale välja toimetada, age see ei sobinud teps mitte. Sedapuhku jõudsid need kajakatited õnneks loomakaitse liidu vabatahtliku juurde, kust nad mõne aja pärast juba minema lendavad.

Vat sellised lood on siis nende lindude ja loomadega. Ja loomulikult inimestega - mis ühtede jaoks imelik, see teiste jaoks loomulik ja jummel tänatud, et me nii erineva mõttemaailmaga oleme! Oleks ju päris kohutav kui kõik inimesed oleksid seda meelt olnud, et antud videoloo kangelased poleks päästmist väärinudki! Eks ole?