9. juuni 2017

„Jää hakkab sulama ehk kohtumine VTA ladvikuga oli paljutõotav!“

Eile toimus siis üle jupi aja taas Veterinaar- ja Toiduameti ning Eestimaa Loomakaitse Liidu nõupidamine. Algselt kahemehe pinna sondeerimisena käsitletav kohtumine muutus aga üleöö ametlikuks aruteluks, kus osalesid pea kõik mehed, kelle tööks on eestlaste toidulaua ohutuse ja lemmik- ning farmiloomade pidamisega seonduva koordineerimine. Meie poolt lõid ennast üles ja sättisid kenaste riidesse ka liidu juristid Pille ja Piret.

Ei hakka väga nüanssidesse laskuma ja kirjutan väga lühidalt, mida loomapidajaid siis ees ootab. „Suure plaani“ kohaselt muutub loomakaitseline järelvalve regioonipõhiseks ehk, et see pole enam seotud maakonna veterinaarkeskustega. VTA loomakaitseametnike palkamiseks viiakse läbi konkurss ning nad alluvad otse peamajale ning nende tööks jääbki otseselt vaid loomadega seotud hädajuhtumite lahendamine.


Minu jaoks on alati olnud see va inimeste rohujuuretasandil kaasamine oluline ja nüüd on ka VTA seda meelt, et loomakaitsega tegelevad ühingud leiavad rakenduse. Politseis on abipolitseinikud ja umbes samamoodi hakkab see ka VTA-s olema ehk vastavad kursused läbinud saavad nö abiinspektoriteks või volitatud isikuteks või kama kaks kuidas neid kutsutama hakatakse. Sellega kaasneb ka kontrolliõigus, sest abiinspektori staatuse tekitamine seondub õiguslikult ka kontrollimäärusega, milles on volituste andmise võimalus sätestatud. Seega pole ma ilmselt järgmisest aastast enam „töllmokk valner mingist X-liidust“ vaid VTA abiinspektor, kelle laias laastus võib iga kodanik pikalt saata, aga ma sooovitan seda siiski mitte teha. Teil endal lihtsam! Otseselt minu jaoks ei muutu suurt midagi, sest ka ilma igasugu tiitliteta olen ma loomakaitsjana rokkinud juba 10 aastat, aga siis oleks asi ikka kontrolli all ja seaduspärane. Eks ole?



Lisaks rääksime infovahetusest ja see hakkab toimima juba järgmisest nädalast ehk, et tähelepanuväärivad kaebused jõuavad ka VTA bossideni. Veel on töös volitatud veterinaaride süsteemi ümbervaatamine, sest tõsine huvide konflikt pärsib ametlike kontrollide läbiviimist. Maakeeli tähendab see seda, et tuttavad ei kontrolli enam tuttavaid ning nö silma kinnipigistamine omamehe laudas peaks vähenema.

Eraldi tähelepanu väärib looma äravõtmisega kaasneva regulatsiooni muutmine ehk tulevikus kehtestab ennast riik ning enam pole vaja omavalitsustega jaurata, sest need nagunii hiilivad kõrvale, et raha kokku hoida ja seetõttu paljud abivajavad loomad jääksid jätkuvalt jõhkardite küüsi.

Mõistagi jäävad varjupaikade ja KOV-de pärusmaaks hulkuvad loomad. Täna veel nii mõnigi vald väidab, et neil pole ühtki hulkuvat looma. Näiteks Kullamaa asevallavanem Heikki Salm just nii eelmisel nädalal väitis, aga see on juba teine teema, millest lähiajal kirjutan. Enne kohalikke valimisi on see eriti paslik teema ehk loomasõbrad saavad kindla signaali, milliseid lupardeid pole vallavalitusesse mõtet valida.



Oleme varasemalt kümneid ja kümneid kordi maha istunud ja „nõu pidanud.“ Tagantjärgi tarkus on see, et ega need mokalaadad midagi muutnud. Puhas aja ja raha raiskamine. Nüüd näikse aga riigiesindajatel tõsi taga olevat ja mul on selle üle väga hea meel. Isegi minister on asjast huvitatud ja küllap leitakse siis riigieelarvest ka vajalikud katteallikad. On ka viimane aeg, sest ühiskonna taluvuspiir on lähedal ja viimaste juhtumite puhul pidin ma lausa loomapiinajaid kaitsma hakkama, et loomasõbrad õigusemõistmist eneste kätte ei võtaks! Veider, aga eks asi kisubki anarhiaks kätte kui riik mõnele valdkonnale käega lööb.

Tulevase koostöö nimel matame seega sõjakirve maha ja üritame selle kummulikäinud vankri taas teele upitada. See mõistagi ei tähenda seda, et mu suu lõplikult kinni saaks lüüa ja kui ametnik ikka siga paneb, siis küll ma sellest ka teada annan.

Täna klaarin aga enne „suurt rahuaega“ ära veel ühe kalavõla ning taas on mu hambus Läänemaa veterinaarkeskuse ametnik Tõnu Erik, kelle kontrolli tulemused minus hämmingut tekitavad. Teatavasti elab Kirimäe külas üks näguripäevi nägev koer lühikese keti otsas ja kuudis, kuhu ta vaid tagurpidi sisse mahub ja siiski jääb pea välja. Tõnu Erik kontrollis ja leidis, et:

„Omanik viibis haiglas ja ettekirjutus koera keti pikendamiseks ja uue kuudi tegemiseks sai tehtud omaniku tütrele. Praeguseks on ettekirjutised võimaluste piirides täidetud.“

Ja nüüd ma loll mõtlengi, et mis asi on see „võimaluste piires“ tingimuste parandamine? Kas kett tehti pikemaks ja kuut suuremaks. Või võeti hoopis koeral pea maha, et see kuudist välja ei upituks?



Ja veel üks näide Tõnu Eriku töömailt. Loomakaitse Liit pöördus Läänemaa Veterinaarkeskuse poole juba käesoleva aasta jaanuaris ning juhtis tähelepanu asjaolule, et Valdi Kristovald peab Martna vallas Kesu külas vähemalt 10 koera, kelle pidamistingimused nõuetele ei vasta. Järgnes mõne ettekirjutuse tegemine ning meie poolt mitmete pöördumiste ja kirjade kirjutamine, mille tulemusel teatas Tõnu Erik ELL-le lõpuks 05.05.2017, et:

„Valdi Kristovald on leidnud kõigile oma emastele koertele uued peremehed. Alles oli seitse isast koera, kellest enamusel olid uued kuudid. Kolm uut kuuti ootab kohale toomist, sest peremees ei teadnud, kas ta võib ka rohkem kui viit isast koera pidada. Kuna emastele koertele on uued kodud leitud (ei toimu enam paljunemist) ja allesjäänud koerte elu ohus ei ole, siis võib ta tuua ära veel kolm kuuti ja pidada isaseid koeri nõuetekohaselt.“

Teinekord tuleb aga  ka kontrollijat kontrollida ja seda ma pahatihti teengi. Läänemaal ringi tuuseldades põikasin sisse ka Kesu külla ja mitu koera mulle vastu passis? Kümme (10) koera, mu sõbrad, KÜMME KOERA võtsid mind vastu ehk, et midagi polnud muutunud! See tõstatab järgmised küsimused:

  • Kas Tõnu Erik sai äkki meelehead, et sellise otsuse tegi?
  • Kas Tõnu Erik ei soovi-ei taha-ei saa oma väidetavat tuttavat korrale kutsutud?
  • Kas Tõnu Erik on äkki rumal  ja ei oska lihtsalt arvutada või on härra nägemine korrast ära?
  • Kas äkki Valdi Kristovald pettis Tõnu Erikut ja peitis pooled koerad kontrolli ajaks metsa?
  • Võibolla Valner otsis tähelpanu ja viis ise sinna koeri juurde, et ikka millegist kirjutada oleks?
Loodetavasti juba järgmisest aastast taoline jama muutub võimatuks ning seeläbi võidavad nii loomad kui inimesed. Nüüd aga keskendun kirumise asemel liidu sees vajalikke ümberkorraldusi tegema, et ikka ka ise tasemel olla kui riik meile vastavad ettepanekud reaalseks koostööks teeb. Juba 2007 aastal seatud eesmärk ja nägemus riiklikust loomakaitsest ja kolmanda sektori kaasamisest hakkab teoks saama. 

Sestap katsime laua ja pugisime koos Pille ja Piretiga Swedbanki poolt antud torti. Eks ole ka põhjust ja rõõmustage siis koos meiega ning annaks jumal, et tegemist poleks järjekordse „Suur Plaani“ ja poliitilise tühja lobaga!