Tänapäeval on kombeks sotsiaalmeedias kõiksugu elusündmustest kireda, aga tegelikult on see üsna tobe. Nõme või mitte, aga olen seda isegi paar korda teinud ja head nahka sellest ei tulnud. Kahjuks jõudis asi isegi lehtedesse ja ajakirja kaante vahele, aga puhta enda süü ja olgu see mulle järgmiseks korraks õpetuseks, et isegi kui hing soovib kogu maailmale kuulutada, siis targem on ikkagi vagusi püsida.
Paraku asjast asja ei saanud ja Aafrika-reisule läks Katrin üksinda. Armumisele armastust ei järgnenud. Nii ikka juhtub vahest. Tegelikult saime ja saame üsna viletsalt läbi ja kuigi sellel kõigel on arusaadavad põhjused, siis üksikasju ma sedapuhku juba avaldama ei hakka. Las jääda.
Ekspruta punnitaks küll veel, aga see kooslus või kärgperendus, mida ta pakub, pole lihtsalt vastuvõetav ilmselt ühelegi mehele. Oli kisa, oli röökimist, aga lõpeks rahunes kõik maha. Vaatamata kõigele saate meid koos aga näha veel küll ja küll kuid ärge siis meid enam paarina võtke. Me kaitseme lihtsalt loomi ja teeme seda tandemina ka edaspidi väga hästi ning loomaarmastus on lisaks hingamisele vast ainuke omadus, mis meil ühist on.
Soh, nüüd on see ka ära öeldud nagu kaasaja moodsad reeglid nõuavad. Tegelikult pole see üldse kurb lugu vaid veidi närviline suhetejant, milles osalesid kaks inimest, kelle väärtushinnangud ja arusaamine paarisuhtest erinevad nagu öö ja päev. Hea uudis tegelikult!
