29 mai 2017

"Kuuli saanud kass ja vares, hunnikus vigastatud metsloomi ning auto alla jäänud kiisu. Ei midagi erilist vaid täiesti tavaline nädalavahetus!"

„Tere olen neliteist aastat vana. Leidsin kodu lähedalt pargist kassi, kellel silm ripub ja nägu on verine. Üleüldse on ta sellise rääbaka väljanägemisega. Mida teha? 

Helistasin Viljandi ja Rakvere varjupaikadesse, aga Viljandi telefonile ei vastatud ning Rakvere ütles, et pole nende kant ja seetõttu ei saa siia tulla. Helistamist alustasin juba päeval kella kahetestkümnest“, andis meile teada Adaveres elav nooruke Helina kella nelja paiku.


Tõsi, nädalavahetustel on eriti just maapiirkonnas viga saanud loomadele abi leidmine paras pähkel ja küllap seetõttu telefon mul alalõpmata heliseski. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ja Facebookist alanud „Adavere kiisu päästeoperatsioon“ viis varsti ka tulemusteni. Tulihingelise loomasõbrana tuntust kogunud Reana Aabla rääkis ära sama suure loomasõbra Merle Torim'i, kes oli nõus puhkepäeval oma kulu ja kirjadega üle paarisaja kilomeetrit maha vurama, et kass arstile toimetada.

Eesti Maaülikooli loomakliinik vajas loomakaitse liidu kinnitust arve tasumise kohta, mille nad ka kiirelt said ning nii see kannatav loomake nende juurde jõudiski. Olgu mainitud, et alati on abi kõige kiirem siis kui ka inimesed ise midagi teevad ja võimalusi otsivad. Antud juhul see töötas, kuigi aega läks ikkagi halastamatult kaua.


Kliinikus tuvastati, et lisaks koljust välja tulnud silmale on ka lõualuu puru. Kui siia lisada veel ka kõrvadest tulev veri, siis võib pakkuda, et küllap ta auto alla jäi ning läks Adavere parki surema kuniks Helina Puna ta leidis.

Rakveres vajas abi aga kiisu, keda õhupüssist tulistati. Kassiomanik Harles kahtlustab oma „head naabrit“, kes olevat ammu juba lubanud ta loomad teise ilma saata. Küllap mees siis hakkas tegutsema ja on ikka jama küll kui sulle satub üleaedseks inime, kes loomi ei salli. Ja loomavihkaja see naaber kindlasti on, sest lisaks kassidele jäävad talle ette koerad, linnud. Igatahes lubasin liidu poolt igakülgset abi ja meeldib see politseile või mitte, aga töökest tuleb neile nüüd juurde .......

Ka Tallinnas kõlasid õhupüssi heledad laksud ning kesklinnas, ühes Raua uulitsa hoovis jäi Vallo Kikas'ele silma räsitud vares:

„Ma helistasin enne 1313, nad pidid info edasi andma ja "tegelema“. See oli umbes kell 14.“

„See pole hea, sest nad annavad info edasi päästjatele, kes viivad linnu metsa surema. Kas ise ei saa kliinikusse viia? Ma ei pääse praegu ise liikuma.“

„Kohe ei saa, sest auto on naise käes, aga kui ta tuleb siis viime ta arstile.“

„Mul sama lugu, aga vaatame, kes siis ennem jõuab. Vii ta siis Mustamäe tee 44, me teeme selle kliinikuga koostööd ja tasume arve. Las helistavad ja ma annan kinnituse.“

Vallo naine jõudis enne ja nagu mees lubas, siis püüdis ta haavatud linnu kinni ja toimetas kliinikusse.

„Ime näppu püssikangelane, sest kuul eemaldati ja vares jääb ellu. Praegu kosub ta liidu hoiukodus ja saab antibiotsi, aga ilmselt juba täna-homme laseme kraaksuja taas vabaks.“

Mõistagi polnud need selle nädalavahetuse ainukesed hädalised loomad ja nimekirja mahuvad lademetes linnu- ja oravapoegi. Ka jänkubeebid jäid hätta, aga abi said nemadki. Häädemeestel haakis aga metsas jalutanud Marisele end sappa nii paari päeva vanune kitsetall:

„Ta on ikka väga väeti! Ma olen ise ämmaemand ja ei pinguta üle. Ta on alles sündinud ja nabanöör alles ripub.“

„Eks nad olegi sellised äbarikud alul.“

„Praegu jäi ta siia. Mida ma teen?“

„Vii metsa tagasi. Küll ema tuleb. Meil oli just Võrumaal juhtum kui inimesed“päästsid“ oma arust hirvetalle. Masendav! Ema hüüab ühel pool, beebi karjub autos aga ikka „päästavad.“

„Mis temast siis sai?“

„Meie Kadri viis kitsehakatise samasse kohta tagasi ja nii nad taas kokku saidki. Ta ema küll ei näinud, aga küll see oma tita appihüüu peale tuleb. Me vähemalt loodame ja nii asjad käivad.“

„Siin küll ema pole, sest suured tööd käivad ja kindlasti ta põgenes ära.“

„Ma pole selles nii kindel ja minge vaadake see koht taas üle.“


Mõne aja pärast Maris helistas taas:

Olen metsas tagasi ja siin on teine kitsepoeg ka!“

„Ega surnud ema silma ei jäänud?“

„Ei jäänud.“

„Aga vii see sinu juurde tulnud tegelane ka tema juurde. Küllap ema ikka tuleb ja kui on raudpoltkindel, et teda pole, siis alles sekkume.“

Tuuseldasin ka ise parasjagu Pärnumaal ja nii sai ka Häädemeestelt veel enne keskööd läbi põigatud. Otsisime kõik põõsaalused läbi ja kitsebeebid olid kadunud nagu tinatuhka. Küllap läkski nii nagu ettenähtud ja ema tuli ning korjas oma „lasteaia“ kaasa. Siit ka moraal:

„Ärge turkige neid looma—ja linnulapsi, sest enamasti nad abi ei vaja!“


Päevale tõmbasid joone alla kaks kõnet ja üks neist tuli Otepäält:

„Sõitsin niidukiga üle jänesepoja ja käpp sai viga. Esimese hooga ta kukkus jooksma ja põrutas tuhatnelja tiiki, aga ujus mõnikümmend meetrit ja sai ise välja. Siis märkasin, et lonkab ja püüdsin ta kinni. Toonekured juba passisid. 1313 telefonilt öeldi, et „looduslik valik“ ja viigu ma ta aga metsa alla ning andku kapsast. Pangu ennast põlema selle jutuga! Mida ma tegema pean, ma ju ise sõitsin talle otsa!“

„Mingu kuradile oma loodusliku valiku plämaga ja antud juhul on selgelt tegu ju inimtekkelise põhjusega. Pagan kui kahju, olin täna just Tartus ja siis oleksin talle järele tulnud ja ka Adaveres auto alla jäänud kassi ühes võtnud, aga nüüd on juba hilja. Hoidke teda üle öö ja hommikul toimetame ta arstile.“

„Kokku lepitud. See on minu süü ja ta peab elama jääma. Kui ta metsas hakkama ei saa,siis hoolitsen ta eest ise ja las elab vabalt koos teiste küülikutega mu aias. Palun aidake teda. See on minu süü, ma ise olin hooletu!“


Ja taas see neetud mobla andis endast märku:

„Käisime Männiku karjääris ujumas ja seal on üks sõbralik luik, kelle tiib on väga katki. Ta vajab abi.“

„Ma olen sellest teadlik, aga sinna ei pääse autoga ligi. Niimoodi on aga väga pikk maa teda tarida. Ma homme proovin uuesti, aga ega teda vast aidata saa. Võibolla on parem kui ta saab seal sügiseni elada, sest toitu jagub, aga sügisel lõpetaks juba ära. Ma ei tea veel ja pean selle tiiva ise üle vaatama – kui haav on halvaks läinud ja haiget teeb, siis tegutseme kindlasti kiiremini. Tänud helistamast ja hoolimast!“

Siin sai üles täheldatud vaid osa kõnesid ja nagu isegi näete, siis infotelefonile vastamine on üks paras peavalu, sest hädalisi ikka jagub. Kõige hullem on see, et ma ei suuda ka parema tahtmise juures operatiivset abi ja lahendust pakkuda. Aga sellisel tasemel see vabatahtlik loomakaitse täna on ja küll me teie toel ka kosume. Et me ikka võimalikult palju loomi, sealjuures ka metsloomi ja -linde aidata saaksime, on vaja mõistagi kõigi heade inimeste abi. Sestap panen taas meie kontod siia kirja.

MTÜ Eestimaa Loomakaitse Liit
EE742200221052074915
(Swedbank)
EE441010220252652225 (SEB)

Loomade ravi saad toetada ka helistades liidu annetustelefonidele 9000 777 (5.-) ja 9000 888 (10.-) Helistada saab TELIA ja ELISA võrkudest. Tervitustekst tuleb kindlasti lõpuni kuulata, sest muidu annetust ei toimu.

Sinu raha kasutame:

· Vigastatud metsloomade ja –lindude raviarvete tasumiseks

· Hüljatud ja väärkoheldud loomade raviarvete tasumiseks

· Loomade transpordiga seotud kulude hüvitamiseks

· Asenduskodudes asuvate loomade ülalpidamiskulude katteks

· Loomakaitse Liidu jooksvate kulude katteks ja jätkusuutlikkuse tagamiseks

· Loomade kannatusi vähendavate teavitus- ja koolitusprojektide läbi viimiseks

· Loomade väärkohtlemisega seotud kohtukulude katteks


Kas neist kõikidest loomadest ka asja saab? Vat seda ei oska ma veel öelda, aga me vähemalt üritame, sest inimlik saab olla tuhandel erineval moel. Proovige ja veenduge, et see ütelus on sulatõsi! Mina tänan!