4. mai 2017

"Loomakaitsjad on ebaõiglaselt kurjad? Ähh, olge nüüd ja minu senist tegevust võtke kõigest eelsoojendusena!"

See esimene pilt iseloomustab üsna hästi loomakaitse liidu ja Eesti riigi vastasseisu loomakaitse küsimustes. Meie oleme mõistagi tillukese chihuahua rollis ja klähvime ning pureme suurt ja võimast hiiglast nagu jaksame. Tolku sest paraku suurt pole!

Surra saab vaid ühe korra!

Vaevalt, et meid nüüd tapma hakatakse, aga ootan huviga millal hakkavad meedias ilmuma liiduvastased "tellimuslood", et kui palju me ikka valesti ja halvasti teeme, sest oleme lauslollid.


Mäletate kui Peeter Võsa kohta hakkas iganädalaselt tulema uudiseid, et küll ta kuses avalikus kohas, küll magas lakkutäis peaga trepikojas, siis jälle kakles või sai niisama tappa ......

Kõik see hakkas pihta, pärast seda kui ta mõnitas tollast politseibossi Andropovit Hummeri-jeebi pärast ja kohati tundus, et talle ongi pandud ööpäevaringselt üks politseiekipaaž sappa ... Loodetavasti ma siiski eksin, aga selline mulje jäi küll.

Õnneks pole enam nõukaaeg, et kritiseerijad kohe kinni- või hullumajja topitakse. Aga eks näis kaua mul klähvida lastakse, aga sellega kavatsen igatahes tõusvas joones jätkata.

Juba sel nädalavahetusel võtan kaamera ühes ja lähen tuuritama - koera peksev hull mutt, hobupiinaja, kes aastaid karistamatult tegutseb ja neid lugusid jagub. Juba täna tahan aga linti saada ühe teise hullu vanamuti, kes eile meie Kaijale peaaegu, et kallale läks.



"Ahh sa oled loomakaitsja vana lits? Ma sulle teen loomakaitsjat", ütles vanamemm ning asus Kaija nähes oma noort koera toidukausiga pähe peksma. "Ma lähen ka Vene saatkonda ja räägin kuidas eestlased venelasi ahistavad! Siis te alles saate!"

"Oi küll teil on ikka tore töö, kadestan", ohkavad nii mõnedki armsate loomabeebide fotosid vaadates. Tegelikult pole siin kadestada miskit, sest esiteks on see pelgalt närvesööv hobi ja soov maailma parandada, mitte töö. Teiseks võib ka loomade eest kostes tappa saada. Lendavad rattalenksud ja kivid ning libuks sõimamine, oli eilne Kaija kogemus:

"Heiks tule kaasa, ma kardan teda. Vallas kardetakse ka ja ta pidigi olema üliagressiivne ja omadega täitsa sassis!"
, palus Kaija ja vat sellele memmele lähengi täna külla ja eks siis näis, millega asi lõppeb. Eile saatis ta mind telefonis igatahes sajandiksekundiga per..se:

"See pole sinu asi kuidas ma oma koeraga käitun! Said aru vana lits?"

Kõikidel neil lugudel on aga ühine nimetaja - Eesti riigi suutmatus loomade heaolu tagada ja sestap kriitikat tuleb aina rohkem. Raskelt närvidele käib juba ning pange endid siis valmis ametijukud ja ärge pikka viha mu peale tulevikus pidage!