5. märts 2016

"Natukene taksikoertest ka"

12802949_1580749395579221_4727102852081978510_n
Eile rääkisin moori vanaisale loomaanekdoodi, mida taat polnud kuulnudki. Igatahes naerma see teda ajas, aga äkki pole teiegi kuulnud ja sestap pajatan uuesti. Ja juhtunud siis asi nii, et Tallinna Loomaaiast pani gorilla plehku ja hakkas mööda Mustjõe elamurajooni uitama. Üks provva tulnud töölt koju ja näinud kuidas suur ahv katusel töllerdab ja korstent lõhub. Mõistagi oli ehmatus suur ja helistanudki ta siis kohe suure ähmiga Keskkonnainspektsiooni valvetelefonile 1313: “Tulge appi, tulge appi! Gorilla lõhub korstent ja vaatab mind himura pilguga! Äkki vägistab veel ää, appiiiii!“ Mõne aja pärast tulnudki siis üks veider vennike, suur kott käes, püss õlal, taksikoer järel sörkimas, aia taha. Mutt kohe pärima, et kuidas nüüd edasi käituda? Ametnik vastu, et plaan on lihtne: „Mina ronin katusele ja viskan gorilla alla. Taks hüppab ahvile munadesse ja sel ajal tõmbad sa talle koti ümber ning gorilla ongi käes!“ Mõeldud-tehtud ja hakkab siis ametnik katusele ronima kui korraga daame uuesti pärima: „Aga mida ma püssiga teen?“ Ametnik vastu, et siis lase taks maha kui gorilla mind peaks alla viskama! Siinjuures tervitused kõikidele takside omanikele!

Selle vahva koeratõuga seoses on mulle aga veel mõned lood meelde jäänud. Esimene mälestus viib tagasi kooliaega kui hakkasin teises klassis korvpallitrennis käima. Treeneriks oli praeguseks juba manalamees Gunnar Simpson ja vat temal oli ka taks, kes nii trennis kui Piiri spordilaagris alati kaasas oli. Igati tore ja armas tegelane ning koos Gunniga moodustasid nad mõnusa terviku. Aga sellel taksil oli selline väike või õigemine „suur“ mure, millest ilmselt kogu meessugu arus ei saaks. Ja nimelt oli sel koerapoisil üleloomulikult pikk till, mis siis trepist üles minnes iga trepiastme taha kinni kippus jääma ning seejärel vabanedes plaksuga vastu kõhtu lajatas. Jube naljakas oli , aga tegelikult vaene-vaene koerake ja sestap võtsime teda lausa sülle, et ta ometigi trepil vaevlema ei peaks! Seega, alati tuleb näha halvas ka head ja tillukeste tillidega mehed võivad nüüd küll endid õnnelikena tunda.
Ühe teise tuttava taks oli aga selline kaader, kes rannas olles võttis ette ühe suurema kivi ja hakkas siis sinna ümber kraavi kaevama. See oli ta meelistegevus ja kaevurit mängida võis ta hommikust õhtuni. Loodetavasti suudate ette kujutada milline nägi välja selle pererahva kõrghaljastusega iluaed ehk sigade songermaa oleks vast siiski õigem öelda! Sellest olen vist juba korra kirjutanud, aga kolmas vahva taks kuulus Olaf Suuderile
 ja nii mõnedki korrad käisid nad ka koos tööl. Koer oli kõigiga sõber, aga mind loomade-lindude-kalade ja ussikeste sõpra, ta suurt ei seedinud. Ikka kui mind nägi, siis oli kisa ja haukumist jupiks ajaks. Ju ta nägi maski taha ja hammustas mu loomakaitsja maskeeringu läbi. Lisaks tekitas see taks aga ka Olafile enesele parajat peavalu, sest armastas ülekõige jalutada. Murelikud Saku elanikud juba kaebasid paaril korral mulle, et Olaf on loomapiinaja, kes läbib väikese koerakesega iga jummala päev pikki kilomeetreid ega mõtle seejuures absoluutselt lühikeste jalgadega lemmiku peale. "Ta väsivat ju ära ja mõelge ise kui palju ta vaeseke vudima peab!", olid inimesed siiras mures. Olaf ise viskas nalja, et tegelikult tuleks hoopis teda kaitsta, sest koer kurnavat oma jalutamisarmastusega täitsa ära.
Nüüd aga mõnusat laupäeva kõikidele taksidele ja nende peremeestele ning võtke ikka kutsuke trepi peal sülle kui tal kogemata kombel ebaloomulikult liiga pikk till küljes juhtub olema.