15. märts 2016

"Anatoli ja loomade varjupaiga tüli "Kaua võib?" saates"

12779047_1580374408950053_7613648764013897495_oMõni aeg tagasi mainisin, et Anatolist, kutsikas Ladast ja Tallinna varjukast on lugu tulemas. Ja palun väga, siin see kaua tehtud kaunikene, on. Loomulikult oli juttu palju rohkem ja lõpptulemus sõltub sellest kuidas reporter asja näeb ja sellest aru saab. Seega jääb alati väga palju loost välja ning see on ka paratamatu – kui intervjuud kokku kestavad umbes pool tundi, siis tahestahtmata tuleb teha valikuid kui loo pikkuseks on ette antud 10-15 minutit. Uudiste puhul on värk muidugi veel karmim, sest seal tuleb kõik 2-3 minuti sisse mahutada. Laias laastus sai aga Ain täitsa kenasti hakkama ja tänud talle, et pidas vajalikuks teemat siiski käsitleda.

12715630_1569837510003743_5677517456076554983_n
Mis siis välja jäi? No jäi näiteks see moment, et seaduse järgi ei tohi loomi „pantvangis“ hoida. See muidugi varjuka inimestele ei meeldi, et sellest räägitakse kuna ka nemad puutuvad kokku ka krooniliste võlglaste, ülelaskjate ja hooletute loomaomanikega ning püüa sa siis korralikult oma tööd teha. Seaduses on paraku nii kirjas ja nii mõnedegi meelepahaga arvestades, arvan et nii on ka õige – loom peab kiiresti koju saama, vähem stressi, väiksemad kulud, ka pererahvale vähem südamevalu. Ma muidugi hõiskasin suure suuga, et ma oleks nii tänulik kui minu koer sinna viiakse ja külla ma maksaksin. Paraku võib ka mul teinekord nii olla, et tengelpung on tühi ja see ei peaks nüüd küll seda tähendama, et pean oma lemmikust ilma jääma. Lisaks jäi lõpuni lahti rääkimata, et kulusid on võimalik kasvatada ka taevani, aga see polegi vast nii oluline.
Miakene muidugi üllatas ka ja tekitas mulle sääl varjuka ukse taga rabanduseeelse seisundi kui mingi moment ruumi sisse vupsas ja lahkumast keeludus. Ta ju kõikide sõber ja küllap oleks ta ka proua juhataja kenasti puhtaks lakkunud, sest teda see meievaheline vaenamine suurt ei huvita. Tõttöelda olen seda kogu aeg peljanud, et juhul kui Mia peaks plehku panema ning jõuab Tallinna varjukasse ning sääl saadakse aru, et minu kutsa, siis on kirikukellad garanteeritud - poleks ju midagi magusamat kui oma põlisvaenlasele nuga ikka kohe südamesse torgata. Ja karistust poleks vaja karta ka, sest paberitesse saab alati kirja panna, et senini igati lahke kuldne retriiver oli väga tige ja väga-väga haige ning kõik ongi korras – iga kohus ütleb sulle hiljem, et varjukas käitus õieti ning keri kanni koos oma nutulauluga. Õnneks siiski nii ei läinud ja nüüd on Mia mul igaks kümneks juhuks lausa kahe rihma küljes kui jalutamas käime.
Mia, edev nagu ta on, arvas mõistagi, et lugu on temast ja sestap ta kaamera ees kogu aeg siiberdaski. Huvitav, kes talle küll sellist eeskuju on andunud? Eneli  on vagadus ise ja ei saa sõnagi suust. Sama kehtib loomulikult ka minu kohta! Aga nagu öeldakse lõpp hea, kõik hea ja tegelikult ei usu senini, et me selle kutsika selle lõvi lõugade vahelt ikka kätte saime! Vähemalt temal vedas, jeeeee!
Täispikka lugu saad näha siit: http://tv3play.tv3.ee/sisu/kaua-voib/712095?autostart=true