18. märts 2016

"Moor istub pähe!""

Linnupoja poeb kiisule kaissu ja lõpuks istub pähe. „Niiiii armas, niiii nummi-nummi“, kiljatate kindlasti vaimustusest ja soe heldimistunne poeb hinge. Paraku ei suuda ma teie vaimustust nüüd kohe mitte kuidagi jagada, sest näen seda asja hoopis teise nurga alt.

Ja nimelt ka minu moor on ilge kaisulemb ja piisab vaid sellest kui oma taguotsa kuhugi maha sätin, siis on ta kohe platsis. Ja ikka istub ikka kohe põmaki sülle või hakkab külje alla pugema: „Mul tuli kalli tuju! Ma tahan kaissu!“ Appikene, kui te vaid mu jalgu näeksite, puha siniseid plekke täis ja lopergused sellest suure surve talumisest. Lisaks on mooril ka selline parukas peas, et pärast igat õrnushoogu saan oma nädala aega veel ninast-kõrvust ja mujaltki ta karvu eemaldada. Ja siis perearst veel imestab, et kus pagana kohast küll ma need allergiad ja hingamishäired olen saanud? On ikka kloun küll!



Üldiselt on nii, et eks need naised ja lapsed on mul kogu aeg pähe istunud. No ei saa lihtsalt kuidagi nende vastu. Nii mõnigi sõber ütleb, et olen tallaalaune, pehmo, järeleandlik, iseloomutu jne. Tohohh tilla või tallaalune!? Ma olen lihtsalt väga töökas ja abivalmis ning ainult sellepärast heegeldan-koon-küpsetan-pesen-koristan ja annaks imikule rindagi kui mul needsamused asjandused olemas oleksid. Lisaks mul on äärmiselt kõrge taluvuslävi, aga vat seesamune lävi hakkab mul nüüd küll juba tasapisi oma lage saavutama. Midagi pole parata. No mõelge nüüd ise - sõidame mooriga trammis ja ta ei istu mitte pingi peale nagu teised inimesed, vaid sätib end loomulikult minu pähe istma! Kodus teleka ees sama lugu! Appi-appi! Mul on niigi palju muresid, sest ega see 124 aastat noorema naisega elamine pole pargis käsikäes jalutamine! Eriti ohtlik on mõistagi voodielu, sest iga hetk võib süda seisma jääda. Lisaks veel see mure, et kooled lihtsalt valgupuudusesse ära ja hauaplaadile raiutakse: „Siin lamab narr, kes oma võimeid üle hindas!“ KO-HU-TAV!  Aga süüdistada pole kedagi, kuigi nii väga tahaks.

Eile õhtul sai aga mu kannatus viimse piirini viidud. Õhtul poen moori kõrvale põhku nagu korralikule ristiinimesele kohane. See kohe kaissu pugema: „Teeme kalli ka!“ Ega julge ju vastu ka vaielda ja üritan siis „kaisus“ magama jääda, endal suu-nina linalaka juukseid puha täis. Hingata ei saa, aga pean vastu. Siis ühtäkki viskab ta oma jala mu peale ja hakkab end samamoodi kerima nagu madu ümber oma ohvri. Käsi on surnud, hingata ei saa, silmist jookseb vett, aga kuidagi siiski suudan uinuda…..

Hommikul ärgates tunnen aga totaalset raskust oma pea peal. Üritan välja pugeda, aga ramm ei käi üle. Täpselt sama tunne oli nagu antiikvennikesel Atlasel, kes pidi maakera oma kukil hoidma. Lõpuks õnnestub siiski asjast sotti saada ja mida ma näen – moor, vana madu, mitte istu enam peas vaid on end lausa ussi kombel sinna kerra kerinud. Nüüd aitab! Täna lähen poodi ja ostan madratsi ning sätin uue küljealuse juba voodi alla. Siis vähemalt ei saa ta enam unes mu peale ennast sättida. Loodetavasti saite nüüd isegi aru sellise meeleheitliku olukorra tõsidusest ning vaadake see video lõpp uuesti üle. Kas märkate nüüd selle kiisukese kannatusi, tema pilgus peegelduvat appikarjet ja valu, tülpimust ja elutüdimust? Loomulikult märkasite, sest pole lihtsalt võimalik eirata:)