7. märts 2016

"Randvere jäi kodukass auto alla. Juht mõistagi seisma ei jäänud"

Sõidan mina täna mööda Randvere teed ja märkan ees, täpselt sõidutee keskel, kilekotti lebamas. Lähemale jõudes selgub, et tegemist on siiski priske hallikirju kiisuga. Kahju-kahju! Pean masina kinni ja viskan ohutuled vilkuma. Üldjoontes nii ma teen, sest sedapsi on endal ohutum tee peal toimetada. Lisaks ei sõida loomast keegi rohkem üle. Kellegi kodukass. Selles polnud kahtlustki. Alla oli ta aetud vast oma paar-kolm minutit tagasi ja seisma jääda „kassitapja“ mõistagi ei suvatsenud. Huvitav millega see juht küll sõidu ajal tegeles? Värvis huuli? Kiikas ka feissarit? Igatahes Randvere teel on kiirusepiirang 50 k/m ja kõik toimus päise päeva ajal kui nähtavus hea. Igal juhul oleks pidanud juht looma nägema kui see just ise ootamatult masina ette või alla väga kiirelt ei jooksnud. Teepervel looma nähes peaks aga juht ka selleks valmis olema. Nii ma vähemalt arvan, sest loomad, aga ka inimesed, eriti aga lapsed, võivad teha täiesti ootamatuid liigutusi ning manöövreid.

Kui mul just väga kiire pole, siis koristan reeglina korjused ikka tee pealt ära. Sõidetakse need ju puhta puruks või „tapeediks“ ning ega ükski loomaomanik tahu ju, et tema hoolealusega nii läheks. Maanteedel tulevad aga surnud tegelasi nosima teised metsasukad ja siis võib loomalaipasid juba palju rohkem tulla. Hullemal juhul võib aga öisel ajal kergema närvikavaga juht ka enda masina kummuli keerata kui tuledevihus ühtäkki mingid elukad hüppama-kargama kukuvad. Eks ole? Lähemale minnes selgub siiski, et vaene loom on puhta elus – tõstab peab ja vaatab vaevatult otsa. Ilmselt ta mind siiski selgelt ei näinud, sest pilk oli üsna ekslev. "Seal tee peal on ikka väga hirmus ükskõik kellel lamada, vaadata ja oodata millal järgmine "hiiglaslik" masin üle sõidab", mõtlen omaette. Välisel vaatlusel ta otse ratta alla ei jäänud. Vigastusi igatahes näha polnud, aga suust ja ninasõõrmetest tuli verd. Tagant oli veidi paksu ka teele pudenenud. See oli igatahes väga halb märk! Kompasin ta õrnalt läbi ja luud-liikmed tundusid terved olema. Tõstsin ettevaatlikult teepervele ja kükitasin ta juurde. Vaene loom. Silitasin.............
Masinad võtsid hoo maha ja kaks naisterahvast pidasid isegi kinni. Meeste häbiks pean tunnistama, et mingi kassiniru kannatused polnud nende jaoks pidurdamist väärt. Üks naistest küsis minult, et mis oleks kassi jaoks momendil kõige parem? „Ilmselt labidaga vastu pead anda, aga mina pole see mees, kes seda teeks“, vastasin. Õnneks tegu oli tegu kohalike noorikutega ja üks neist tuiskas loomaarsti järele, et see eutanaasiasüsti teeks. Pidavat lähedal elama. Teine aga arvas teadvat kelle kass see on ja helistas oma tuttavale meesterahvale. Tolle kõuts põõnas aga kodus õiglase und. Alla aetud kassi kirjeldus vastas aga tema naabri kassile. Mees tuli tee peale asja kontrollima ja oligi naabri kass! Persse küll, otse kodumaja ees aeti alla! Ainult 100 meetrit lahutas! Vaene pere, tuleb kurb õhtu.
12715440_1567326333588194_2241142487383944166_nÜhtäkki kassi jõud aga justkui taastus ja ta püüdis lahti rabeleda. Surusin teda kõvemini vastu maad. Äkki jääb siiski elama? Kassidele ju mitu elu antud. Küsisin mehelt, et ega tal kodus äkki mingit karpi ole? Põrutaks ikka loomakliinikusse. Tormas puuri järele. Kiisu keeras end aga järsku kõhuli ning pidin tugevamalt hoidma, et ta minekut ei teeks. Vaene loom üritas veidi ka valjemat häält teha, aga mõne hetke pärast jõud rauges. Lihased lõtvusid ning tema päevad siin ilmas said otsa. Mehe naastes tõstsime ta puuri, et naabrile lemmik kätte toimetada. Vähemalt jäi terveks. Vähemalt on keda koduaeda matta. Siinjuures tänud kõikidele asjaosalistele ja vabandused selle naise ees, kes loomaarsti järele läks, et naastes mind enam eest ei leidnud. Mida ma seal ikka rohkem oleksin passinud – võitlus oli ju kaotatud?
Üldjoontes pole mul selle vastu midagi kui maakohas või äärelinnas nö „lõigatud-kiibitud“ kassid õues käivad. Paraku peate ka arvestama sellise kurbmänguga, et nad ei pruugi tagasi tulla. Aja jooksul on ka kaks minu enda nurrumootorit auto alla jäänud – ühest sai eluloom, teisest mitte ja sestap ma enam omi kiisusid linnas õue ei lase. Ja nii jääb! Minu enda kass Evelyn on praegu Randveres ühele vanaprouale pärast tema mehe surma ajutiselt seltsiks. Sinna jõudes haarasin ta kohe sülle ja pigistasin kõvasti vastu rinda: „Sina Evka ei lähe oma elupäevade lõpuni rohkem õue! Kaeba või loomakaitsesse!“ Evelyn surus end eemale ja vaatas suurte silmadega otsa justkui öeldes: „Kao eemale ja ära sega! Mul pole momendil miilustamise tuju!“ Täna tundub ta mulle eriti kallis! Oi-oi kui kallis!