8. märts 2016

"Mida ma arvan kerjustest, kes koos koertega raha lunivad?"

12799009_1582218872098940_3929200965858311447_nPostimees küsis minult kommentaari, et mida ma arvan nendest kerjustest, kes koos loomadega raha nuiavad. Küllap on siis vastu kevadet ka mõned taolised liikvele läinud ja inimestele silma hakanud. Mida ma siis sellest kõigest aga arvan?
Kõik mis pole keelatud on lubatud ja kerjamine Maarjamaal keelatud pole. Ka koos lastega mitte. Ka koos koeraga kerjamine on seega täiesti seaduslik tegevus kui just annetuste nuiamine looma elunatukest ohtu ei sea. Reeglina ei sea ja suurimaks vaenlaseks võib olla vaid külm ilm. Kui aga kahejalgne selles juba vastu peab, siis küllap saab hakkama ka inimestes heldimust ja haletsust tekitav koerake. Paljud kahtlustavad, et vaikselt ja truult kerjuse kõrval lebavad koerad on uinutatud ja nad on ju tõesti täielikult apaatsed "süldid"!?
Veterinaar- ja Toiduameti spetsialistid on mulle teadaolevalt seda vähemalt ühe korra ka kontrollinud ja siis mingit uimastamist ei tuvastatud. On muidugi omaette küsimus kas pelgalt pilgu peale viskamine üleüldse midagi tuvastada suudab ja Loomakaitse Liit on varemgi VTA ametnike „kontrollimistulemustes“ kahelnud. Samas jällegi kui kujutada ette näiteks kasvõi mind ennast Balti vaksali tunnelis koos Miaga almusi lunimas, siis tulemus oleks ju üsna sama – mina põlvitan ja ajan inimestel meele härdaks ja Miakas aitab vaikselt lamades sellele kaasa ja pole ma teda teps mitte uimastanud või roikaga pähe lüües unele suigutanud. Tont seda teab ühesõnaga, sest peremehega koos on loomad ka rahulikud, aga et nii flegmad, et ei jaga ümbritsevast ööd ega mütsi? See tekitab mõistagi kahtlusi.
Viimati anti mulle koos koeraga kerjavast memmest teada detsembrikuus ja teate kohaselt nuiavat hingekriipiv tandem Viru hotelli vastas. Käisime teda koos loomasõber Eleeniga otsimas, aga nagu kiuste oli nad sel päeval kadunud. Inimesi, keda see vaatepilt häiris oli teisigi ja siis me Kassikohvikus trehvasimegi ja otsisime probleemile lahendust. Tõttöelda ega me selle aruteluga muidugi kuhugi välja ei jõudnud. Käisin nädala vältel veel üsna mitu korda seda „daami koerakesega“ otsimas, aga paraku olid nad kadunud nagu tinatuhka. Ometigi jäi mulle midagi muud silma. Näiteks Estonia vastas isegi lörtsise ilmaga hästi haleda välimusega põlvitav nooremapoolsem mees sõidutati sinna autoga. Hiljem tuli sama masin talle ka järgi. Mõne päeva pärast oli aga minu nägu juba tuttav ja mind nähes tegi vennike kohe minekut. Veider lugu ja see tekitab minus eneseski juba terve rea küsimusi, et millega siis tegelikult tegu oli? Äkki teda hoopis sunnitaks kerjama ja keegi paneb papi tasku?
Suur küsimus on seega kas anda või mitte anda kerjustele rahakest? Sellele aga paraku ühest vastust pole ja lähtuge sisetundest. Mina nimetan igasugu „abivahendeid“ kasutavad kerjused manipuleerijateks ning taolistele ma nimme raha ei anna. Aga ega see kerge ole, sest armas loomake tekitab ju kaastunnet vaat et rohkemgi kui räbalates inimene! Muide, ka meie koju tuli esimene koer just sedaviisi, et mu kadunud emal hakkas Keskturu väravas keset talvepakast koos imeväikse kutsikaga kükitavast joodikmutist kahju ja nii ta selle koerahakatise 25 krooniga ära ostiski. Arvestades mu ema tolleaegseid tõekspidamisi, siis oli tegemist imede imedega ja järelikult loomade kaasa vedimine „töötab“ imehästi!
Nii et vaadake ise ja kui koos lapsega almusi korjav „üksikema“ või kutsikaga härrasmehest „invaliid“ teil meele haledaks teeb, siis võite ju anda. Samas on veel üks tüüp kerjuseid ja nimelt sellised, kes näiteks pärast tema pakutud ennustamisest keeldumist kukuvad räuskama ja häda kaela veeretama. „Ma nean su ära ja nüüd sa sured viie aasta pärast, Ma soovin, et su lapsed ja lähedased sureksid! jne jne bla-bla-bla“, ütles mulle kord üks mustlasmutt, kes raha ei saanud. Mida sellistega teha, kas anda raha, et ta ruttu-ruttu needuse maha võtaks? Ei-ei, ärge andke jummala pärast raha, sest taolistele hirmukülvajatele tuleks tegelikult hoopis pasunasse sõita ja seejärel pollaritele üle anda. Mille alusel? No kasvõi ahistamise ja kallaletungi, sest ka verbaalne rünnak on rünnak, mis enesetunde allapoole nulli viib. Siia võib lisada veel ka hirmu, sest meeldib see meile või mitte, aga mingil määral me ju ebausku ja igasugu endeid usume. Ega nende hirmukülvajatega muidugist midagi tehta, aga eks nemadki üritavad riigivõimu vältida ja see tähendab seda, et vähemalt mõneks ajaks peaks neist rahu saama küll.