Ei vea meil kohe üldse ja ainult õuduslugusid saan teieni tuua koos manitsusega, et ärge siia küll tulge. Eile läksime Ruudiga taas loodusesse, sest ega seal Veneetsias ju sellist kohta ole, kus sirakile saaks visata. Sobiv kohake leidus sellest "vees hulpivast kivilinnast" vaid viie-kuue versta kaugusel. Nagu meil vanadel joodikutel kombeks, haarasime pühendunud veinisõpradena viis putlit ühes.

Kõik kena roheline ja tõlkeprogrammiga saime sildilt aru, et siin on jaht keelatud. Täpselt meie koht, sest metsades käib selline tina andmine, et on vaid ainult aja küsimus, millal mõni loodusnautleja metssea pähe kuuli otsa ette saab.

Istume, päevitame ja lööme aega surnuks. Nipet-näpet toimetasime masina juures ka. Idüll missugune, linnud laulavad ja lasime muudkui heal veinil kõrist alla voolata. Pärast neljandat pudelit hakkasin justkui mingit ragistamist põõsastest kuulma. Ruudi oli rahulik ja sestap ei pööranud rohkem tähelepanu. Korraga haaras keegi minust selja tagant kinni ja lõi kihvad kohe kaela sisse. Verd pritsis liitrites, aga enne minestamist nägin silmanurgast ka seda ohtlikku kiskjat - per**e karu!!!

Kui pilt jälle ette tuli oli rahvast juba murdu meite ümber - loomulikult kiirabi ja politsei, telekaamerad ja sulerüütlid, jahimehed ja isegi üks meessolist, kes täpselt Mati Nuude häälega laulis, et "mina ainult karu armastan!" Jahimeeste boss täpselt nagu Eestiski pidas surmtõsise näoga uudistesaate kaamera ees maha matusekõne:

"Me olime seda väga kaua piki silmi oodanud oodanud ...... Vabandust, ikka kartnud, et see kiskjaarmastajate hala ja propaganda viib inimohvriteni. Me oleme selle eest kogu aeg hoiatanud ja nüüd on tulemus käes - ilmsüüta Eesti turist, kellest oleks äärepealt maha jäänud 12 väikest veel süütumat last, jäi verejanulise kiskja hammaste vahele! Ta oleks kindlasti hukkunud kui poleks tulnud kohalik postiljon Maria Antonietta, kes kileda häälega kiljuma hakates jäleda looma eemale peletas. Itaalias on karusid juba rohkem kui inimesi ja poliitikud peavad kuulda võtma mõistuse häält ning lubama meie kõigi turvalisuse huvides aastaringse karujahi!"

Eestis sama lugu ja ütleme liialdes, et karusid on näiteks tervenisti poolteist tuhat, inimesi aga 1,3 milli. Euroopa mastaabis inim- ja metsloomade arvude võrdlemine on veel kohatum, aga selge see, et absoluutselt kõik huvigrupid seisku nad parasjagu meeste, naiste, laste, homode, looduse või ükskõik mille eest, lausa OOTAVAD kannatamatult uusi õõvastavaid juhtumeid, et oma agendat massidele ja otsustajatele peale suruda. See on fakt.

See selleks ja tuleme nüüd meie isikliku tragöödia juurde tagasi. Ruudi oli nii šokis karu nägemisest, et unustas haukumise ja hakkas meeltesegaduses hoopis näuguma. Momendil on ta kohaliku koertepsühholoogi hoole all. Mulle õmmeldi käsi otsa tagasi ja nii peenelt, et isegi armi pole näha - kui ise seda kogenud poleks, siis ei usukski, et taoline asi üldse juhtus. Milanost toodi kohale ka üks superrätsep, kes mu t-särgi ja trussikud kokku traageldas. Ja jälle nii osavalt, et isegi õmblust pole näha. Täiesti uskumatu lugu!

Olgu see lugu teile õpetuseks ja hoidke Itaaliast nii kaugele kui võimalik - jube koht, sest karusid, hunte ja tiigreid on siin rohkem kui inimesi! Mina olen teid hoiatanud. Kui siin juba veinist juttu oli, siis selle reisi kõige suurem tarkusetera tuleb samuti siitsamusest Itaaliast. Üks kohalik mees haris mind natuke ja äkki kulub teilegi ära:

"Kuidas teha vahet äädikal ja saksa veinil? Väga õige, sildi järgi."

Ärge hakake täname - hüva nõu, mis paljudele kasu võib tuua, jagan ma alati hea meelega.