Ellu jäime, jeee! Eile oli üks neist päevadest, mida ma suurt ei talu - liiga kuum ja päike lausa hammustas. Päike, päike, päike - sellest jääb kodus alati väheks. Kohe nii väheks, et hakkad igatsema. Oma paarkümmend aastat tagasi oli korra rämedalt pikk pilvine periood kui päikest polnud üldse näha. Talv sai läbi, kevad käes, aga päikest mitte kusagil. Kohe füüsiliselt tundsin sellest va põlevast kerast puudust ja hakkas vaimule ka. Loogiline, et inimesed on mornid ja tusatujulised. Ei mäletagi enam kuhu lendasin, aga nii kui tõusime pealpoole pilvi ja päikest nägin, siis passisin teist ainiti nagu suurt ilmaimet. Jube hästi on see tunne meeles.

Pinginaabri naine töötas aastaid kuskil Skandinaavias ja seal on nii, et pilved jäävad mäe taha lõksu ning päikest peaaegu, et ei näegi. Ja siis valitsus kompenseerib neile puhkuse teispool mäge, et rahvas päris lolliks peast ei läheks. Kliima läheb soojemaks ja vett aina rohkem aurustub, mis tähendab paraku veel rohkem pilvist ilma. Ohh, kus oleks lahe kui ka meie rahvale kasvõi sundkorras aastas paar nädalat mõnel päikesesaarel riigi kuludega korraldataks. Seda ei juhtu muidugi kunagi.

Eile sai seda va päikest aga liiga palju. Tuult kah polnud ja passisime niisama kui korraga märkasin, et masinas näitasid kellad 41 kraadi. Ju tegelik number kuskile kolmekümne kanti jäi. Ei seals muud kui ratastega kodukesele hääled sisse ja konditsioneer põhja undama nagu ma sellistel puhkudel ikka teen. Tiirutasime lausa õhtuni välja ja siis läksime ookeani äärde endid jahutama. Appikene, milline kaif! Olime seal lausa suure pimedani välja ja kohe silmaga oli näha kuidas Ruudi ka nautis. Lindude pesitsuspaigast eemal lasin ta rihmast vabaks ja tüüp sai liikuda just sinna, kuhu hing ihaldas. Kirjutasin varasemalt ühes loos, et siin on ruumi, kus me kellegile jalgu ei jää ja pinda ei käi. Piltide pealt peaks näha olema, mida silmas pidasin.