Küll on tore kui plaane pole või õigem oleks öelda, et küll on tore kui need tuksi lähevad. Ammu tahtnud tulla, aga pole kuidagi sattunud. Sedapuhku ei plaaninud ega tahtnudki, aga sattusin ja jummel tänatud.

Eile öösel oli maailma suurim äikesetorm Milanos. Sähvatused olid nagu valgemad, müristus nagu bassisem ja vihmavesi hulka puhtam - väljamaal ikka oskavad selliseid asju kohe korraldada. 

Masin lausa värises kui müristas, aga me Rutsiga uinusime selle möllu keskel nagu õiged mehed kunagi. Seda pole ammu juhtunud, aga lausa hommikul kella kuueni välja. Siis sõime ja läksime linna vahele laiama. Nüüd kiskus kõik kiiva, sest jäime maailma suurimasse ummikusse ja lõpuks ei leidnud linnadessandiks sobivat parkimiskohta kah. Vihastasin ja lõin käega - täiega nõme linn ja siin juba varasemalt käidud kah. Käigu kuradile seekord! Linnarahvas viskus põlvili ja hakkas valju häälega nutma: ärge minge, ärge minge! Tegime südamed kõvaks ja vajutasime lapatsi kiirteel põhja.

Põrutasime Comosse ja siin kõik sobib - täitsa nagu meie jaoks ehitatud linn koos kena järvekesega. Parkimiskoha saime ka sisuliselt järve äärde lossi kõrvale - 5 eurtsi kuni tasulise aja lõpuni ehk siis hommikul kaheksani võib rahulikult seista. Megailus aed nagu losside juures ikka. Tuustisime selle otsast otsani läbi ja vahepeal viskasime murule külili. See ei sobinud pollaritele, aga Ruudile ei sobinud omakorda nende mittesobimine. Edasist ma ei kirjelda, aga lühidalt öeldes töllerdab siin nüüd kolm pollarit vähem ringi.

Äike lõi mõnusalt õhu klaariks ja tiris kraadid normi piiresse. Pärastlõunal kukkus jälle kütma. Istume siin varjus nagu kuumavaresed ja ootame, et õhk jaheneks. Peame plaani, et teeks veel miskit, mida plaanis ei olnud. Läheks laevaga järvele sõitma või vesilennukiga lendama? Ruts arvas, et jama mõte. Siis pakkusin, et läheks siis hoopis Šveitsi - piir siinsamas ühe kilomeetri kaugusel ja seal me pole veel käinudki. Paneks märgi maha. Lisaks elab seal ka mu vanem tütar. Sajaks laksust sisse ja nõuaks süüa nagu ennemuiste. Ruudi arvas, et võiks ikka ette helistada. Jutt või asi, sest ega tütar ole elukaaslane, kellele tuleks ootamatuste vältimiseks alati ette öelda, et hakkad koju jõudma!

Penskarite värk ja nii me elamegi ning põhiline plaan on see, et mingeid plaane pole. Loodetavasti ka ei tule. Koju plaanime ikka tulla küll ja nagu isegi näete siis oleme peaaegu juba kohal ka. Asjaolusid arvestades lausa kõrvaltänavas juba.