Kurat-teab-mis-puu otsas huilgavad õhtupimeduses kurat-teab-mis-linnud. Vist öökull-tuvid - nood teevad niimoodi jubedalt uhhu-uhhuu. Jalutan seal kui korraga kuulen eestikeelset juttu. Vaatan ringi ja mitte ühtki hingelist. Justkui puu räägiks minuga inimkeelselt. Pole võimalik, sest erandkorras kogemata olen täiesti promillivaba.

Eluga riskides ja hirmu maha surudes lähenen puule. Jah päris kindlasti tuleb jutuvada siit. Ronin puu otsa ja sukeldun lausa tüve sisse ning mida ma näen? Laps või vähemalt endine laps, kes unustati Hispaaniasse 1984 aastal läliseb seal omaette. Vanemad mõlemid olnud eestlased ja sellest siis ka meite keele rääkimise oskus.

Hüljatud hingeke pugenud aga puu sisse peitu ja sinna ta jäigi tänase päevani. Söögiks püüdis nahkhiiri ja linnukesi, joogiks andis puu mahla. Rohkemat polnud vajagi. Keelitasin, mis ma keelitasin, aga kaasa keeldus ta tulevat. Lubasin koju viia. Ei tahtnud, sest tal olevat palju ekslastest sõpru, kes samuti maha unustati teiste samasuguste kurat-teab-mis-puude otsas elamas.

Vaat selline täiesti kohutav tõestisündinud lugu siis Alicante linnast. Oleks ette näinud, poleks tulnudki - müüd ei saa hing jupp aega rahu ja uni pihta tuksis. Seilame Rutsiga sel nädalal ikka veel tundmatutes vetes ehk valdavalt neis rannikulinnades, kus varasemalt pole olnud. Mõned meeldivad, teised mitte ja geograafia sai mõnevõrra veelgi selgemaks. 

Juba üsna kodusena tunduv Valencia jääb kõigest paarisaja versta kaugusele ja alates sealt on juba kindlam pind jalge all. Tulles me tavaliselt kimame üsna sirgelt just Valenciasse ja sealt edasi sõltub juba asjaoludest ja plaanidest. Nii, et ringiga samas kohas tagasi, kust 2,5 kuud tagasi pihta hakkasime. Päris täna veel sinna kimama ei hakka. Äkki homme? Või ülehomme või kuidas saatus juhatab.