Seda ikka teate, et kõige rämedam vägivallatseja on uuringu kohaselt 36 aastane naine kui asi puudutab vaimset vägivalda. Muidugi teate ja igaüks teab, kuigi vastavad eesvõitlejad sellest arusaadavatel põhjustel targu vaikivad. Ei hakka ka mina jaurama, sest see pole tänase loo teema.
Sierra Nevada - kõrgem punkt ligi kolm ja pool kilomeetrit, tipud 6 kuud lumega kaetud, mis teeb sellest kohakesest kõige lõunapoolseima suusakuurordi. Siin ma oleksin saanud kunagi ammu ka peaaegu olümpiavõitjaks. Kuidas peaaegu? Kui oleksin kohale läinud, siis oleksin ka võitnud. Paraku polnud mul sel päeval aega. Saades innustust koolides hinnete panemise keelustamisest teen ettepaneku sama ka spordis kasutada - kõik tahavad ju esikohale tulla ja siis on kurvad, pettunud ja õnnetud kui see ei õnnestu. Ei lähe kuidagi euroopalike väärtusetega kokku!
Eelkõige on see "küngas" minu jaoks aga biosfääri kaitseala ja rahvuspark, kus võib kohata selliseid taimi ja loomi, keda mujal pole. See ongi tegelik eesmärk miks me siia kõrgele-kõrgele ronisime - looduskaitsealad on täiesti meie teema ja need tuleb võimalusel ikka läbi konnata.
Päev oli veidi allpool Granadas nõmedalt palav, kuigi lootsin, et ehk siinmail veidi hellitab kraadidega. Tühjagi! Õhtul näitas mägedes aga üheksat kraadi, mis tekitas jummalast külma tunde. Suisa jope viskasin selga. Jälle pahasti ja inimloom pole kunagi rahul. Muide, siin pole hapnikku ka, puhta ää külmunud teine, aga me vanad maadeavastajad võtame tahket õhku, teeme sellest hinge kinni hoides pisikesed kuubikud ja topime ninna. Siis on jälle mõnda aega tore olla. Lihtne, aga tõhus nipp.
Ei siin muud kui Ruudile nüüd lumepallisuppi tegema. Küll teil on kodus ikka tore ja lausa kadestan - astud aga välja ja võta seda va lund lusika või ämbriga. Siin pead maailma tippu ronima ja ette vaatama, et lennukid otsa ei lendaks. Jube-jube!







