Heidiga on ka lahe lugu, sest mul on juhtumusi täditütar täpselt sama nimega ja alati kui ta helistab, siis esimene hetk on pisikest sorti segadus käes.
Ajakirjanik Heidile jäi kuidagi silma Nõpsik ja tema raske endine eluke. Tegelikult ma ei usu, et Nõpsi varasem elu paha oli. Jah, ta hooldmata. Jah, tema omanikud olid jotad, aga see ei tähenda automaatselt, et ka pahad inimesed. Olen näinud kodutuid joodikuid, kes vorstilõigu täpselt pooleks oma koeraga jagavad ja minu arust annab nende hoolime silmad ette paljudele nö "normaalsetele" peredele.
Mõistagi on ka palju vastupidiseid näiteid ja sestap tuleb alati lähtuda konkreetsest olukorrast ja mitte üldistada. Nõpsile eelnenud vanurkoer Aadu peremees oli näiteks kõva käega joodik. Seda oli näha ka koerast enesest kuidas ta alul meeletult kartis ja kogu aeg justkui absoluutselt kõiges süüdi oli. Meenutan seda koera suurima heldimusega ja tema rehabiliteerimine on pakkunud mulle seni ka suurimat vaimset rahulolu. Tore, et me need hirmukollid lõpuks maha maetud saime!
Juttu jagus ja loo sisse mahtus lõpuks ka Ruudi. On ka põhjust, sest tegelikult just tänu temale sai Loomapäästegrupp loodud. Kuidas täpsemalt, sellest saate teada juba ajakirjast.
Nii Ruts kui Nõps näitasid ennast kõige hullemast küljest - haukusid ja lõugasid, ronisid lauale ja suhu, hüppasid ja kargasid kut segased. Siis ma andsin neile loomasõbralikult tappa ja palusin pool tundi Heidi ees põlvitades, et Jummala pärast sellest ei kirjutaks. Kas jätab kirjutamata? Juba veebruaris saame teada!
