Paar päeva tagasi oli Žorik taas kadunud. Lootsime, et tuleb vähemalt söögiajaks, aga võta näpust. Otsisime nagu hullud, aga Žorik oli ja on kadunud nagu tinatuhka. Täna plaanisin drooni lennutama minna, sest vaatamata kuulutustele keegi Žorikut näinud polnud. Saabuv sügistorm keerab selle plaani aga untsu.
Pärast haiglast naasmist Žorik kosus ja jättis täitsa noore koera mulje. Vaatasime videosalvestiselt kuidas ta 20 minutit kurja vaeva väga energiliselt nägi, aga aed pidas vastu. Siis pöördus vabadust ihkav koer aediku tagumisse nurka ja läinud ta oligi. Sisuliselt puges ta välja läbi nõelasilma ehk ca 15x30 sentimeetri suurusest august. Uskumatu, sest see pole lihtsalt võimalik - ta koljugi on suurem!
Loomad oskavad üllatada ja mu ühel kassil polnud 5 sendiste vahedega aiast läbi pugemine mingiks probleemiks. Koer Bella kasutas aga sama aeda redelina ning ronis üle nagu õige mees kunagi. Ma loll tarisin kõik aia ääred tühjaks, et äkki pääseb sealt üle ja nägin kurja vaeva.
"Kus ta sindrinahk küll on? Kas läks äkki surema?", pakkusin hoiukodu perenaisele.
"Ei usu - ta oli nii väge ja energiat täis, et surijat ta nüüd küll ei meenutanud. Otse vastupidi!"
Sestap kutsungi Maardu ja selle ümbruses elavaid inimesi appi, sest oma jõududega me hakkama ei saa.
"Ole kallis ja anna teada kui Žorikut näinud oled - 1414, help@animalrescue.ee"
Tõtt-öelda ma üldse ei imestaks kui Žorik mulle täna taas Kalamaja vahel vastu peaks tulema - ta pole tavaline vaid tõesti üks paganama kihvt ja ülimalt tark viirastuskoer. Esimene kõne juba tuli ja Žorikut nähti tund aega tagasi Maardus. Hoiukodu rahvas põrutab juba sinna.
"No Žorik! Tappa sa mo käest täna saad!"
