7. september 2020

"Vanake Žorike pääses kodusele ravile"

"Süüa, süüa, süüa! Andke mulle ometi süüa! Seal haigemajas pakuti ainult mingeid kalleid kvaliteetkonserve, mis ainult kassisaba alla kõlbavad. Andke mulle ometi süüa!", nurus Žorik koju jõudes.

Ohh ta ikka söi ja ohh talle ikka mahtus seda kraami sisse! Haiglapäevad on selleks korraks möödas ja arstid olid sügavas mures, sest ta ei söönud suutäitki. Ega söögi ja pole kunagi söönudki. Naised eesotsas Irinaga on tänavakutsa täiega ää hellitanud. 


Elame veel ja praegu on kõik hästi. Viisin igaks kümneks juhuks talle ka kõik Arinale annetatud kanderihmad ning abirattadki kui äkitselt samm liigtöntsiks peaks jääma.


Käisin täna ka "Arsenalis" ja panime sealse rahvaga Žoriku skulptuuri asukoha paika - jääb peaukse vastu kahe puu vahele, kena roheline nurgake. Ka kuju ise veidike muutus ja sinna tuleb ikkagi täiesti uus, mitte üks juba valmisolevatest kiisudest. Ka see on nüüd paigas. 

Vaatama kannatab ikka tulla, sest valminuna on ta ikka hoopis teine tera ja tõenäoliselt te ei arvakski, et tegu sama skulptuuriga, mis tänasel pildil. Juba julgen juba hõisata ka - tulge avamisele 4. oktoobril ja teeme selle triki ka ära, mida siinmail enne nähtud pole!